Need tragid sulelised: kanad on head koduvalvajad
Kanad ja nende eest hoolitsemine on üks mu esimesi teadlikke lapsepõlvemälestusi. Vanavanemad elasid Lõuna-Eestis ühes üpris idüllilises väikelinnas ning kasvatasid lisaks töötegemisele ja aiamaapidamisele ka kanu.
Küllalt kiiresti sai igapäevane hoolitsemine kanade eest väikese suvitaja tööks. Algul tekitasid noka ja küünistega sulelised pigem hirmu kui vaimustust. Liiatigi olid nad kiired ja üpris nõudlikud. Aga õige varsti hakkasid nad paistma huvitavatena. Ja siis ilusate ja armsatena. Milline asjalik siblimine ja kui tark vinkelpilk!
Kui vanavanemad juba päris vanaks jäid, loobuti linnupidamisest – et igapäevaseid kohustusi vähem oleks. Vahepeal suureks kasvanud suvitaja leidis muid hobisid, õppis, töötas... ja unustas kanapidamise rõõmud puhta ära.nPalju aastaid hiljem tulid kanad tagasi. Nüüd juba uues kohas ja siis, kui järgmine põlvkond tasapisi esimesi samme harjutas.
Puurilinnud ja vabakanad
Esimesed kanad võtsin impulsi ajel. Toidupoes oli kuulutus, kus üks kanala müüs mõnda aega munenud kanu. Helistasin, sain teada, et tegu on puurilindudega ning otsustasin – saagu mõnigi lind taluõuele päikese kätte siblima.
Ilus plaan, aga mitte nii ilus tegelikkus. Puuriga harjunud lind ei oska vabadusega suurt miskit peale hakata. Küllap kehtib see ka inimeste kohta – kes on puuri (olgu välimise või sisemise) omaks võtnud, tunneb vabadusega kokku puutudes kõigepealt suurt segadust ja pelgust. Ning võtab omajagu aega, enne kui see üle läheb.
Kahel kanal ei läinudki. Nemad ei suutnud olukorra muutumist üle elada. Surfasin õnnetuna mööda inernetifoorumeid ning sain teada, et tinglikult võttes olid minu valgesulised isegi tublid – kirvereegel on, et 50–60% puurilindudest ei ela vabadusse pääsemist üle. Vot selline kurb statistika!
Peatselt jäi mulle Maalehes silma üks noorkanade müügikuulutus ning sealt sai lindla täiendust. Nood linnud olid teistsugused – minu juures vabaduses oli nende esimene päriskodu ning nad võtsid selle rõõmsa asjalikkusega omaks. Üksiti aitas nende seltskond kenasti järjele ka teised, puurist toodud vanemad kanaprouad, nii et mõnda aega hiljem valitses linnuaias mõnus sekeldamine ja ka munad ei lasknud end kaua oodata.
Töö, rõõmud ja mured
Kanade eest hoolitsemine on küllalt lihtne ning seda saab korraldada väga mitut moodi. Kõige suurem töö on lindla kordasättimine enne kanade tulekut.
Kanadele meeldib magada maast kõrgemal, näiteks õrre peal või mõnel katusealusel või seinast väljaulatuval palgijupil. Õrred tasuks valmis ehitada, kuid lõppkokkuvõttes valib kana ise, kus ta magada tahab.
Vaja on pesakaste. Reeglina eelistab kana munemiseks hämaramat ja varjulisemat nurka, kuid mul on mõned linnud, kes sätivad end munele avatud ja silmatorkavasse pesakohta, mille nad ise välja valisid. Jällegi võrdlus inimestega – tähelepanuvajadus on teadupoolest indiviiditi väga erinev.
Vaja on midagi, mida siblida ning kohta, kus siblida. Kui kana pääseb õue, siis on ta oma eluga päris rahul – õues on alati, mida siblida ning alati jääb mõni maitsev tegelane nokka. Ettevaatust – peenar või lilleklump siblitakse kähku segi! Lapsepõlves lasime kanad aiamaale kevadise kaevamise ajaks, innukad linnud aitasid mulda kobestada.
Lindla piiramine sõltub oludest. Kanade eest tuleb kaitsta ilu- või tarbeaeda, kanad ise (ja eriti tibud!) vajavad kaitset kullide ja rebaste eest.
Veel hullem vaenlane on tuhkur. Möödunud talvel valitses meie kodus leinameeleolu – tuhkur viis teise ilma enam kui pooled mu lemmiklinnud. Eriti kurb ja vastik on tõik, et tuhkur murrab sooja vere ja tapalusti pärast, söömisest ta ei hooli. Ellu jäid head lendajad. Need, kes eelistavad õrte asemel magada isevalitud kõrgetes kohtades. Jälle allegooria – ärgem piirakem kellegi lennulusti ja valikuvabadust! Need on kõige otsesemas mõttes ellujäämisega seotud omadused.
Kanade toitmise puhul saab valida jõusööda, mida pakuvad talu- ja farmipoed või kodused toidujäägid. Neid võib ka omavahel kombineerida. Kana tunneb end hästi, kui ta ringi sekeldab ja pererahvaga „juttu ajab”.
Kanad tõid masendusest välja
Lisaks sellele, et kanad on väga toredad, on seda ka kanade sõbrad ehk siis inimesed, kellele meeldib kanu pidada.
Kunagi kirjutasin Lemmikus meiekandi toredast hobustekasvatajast Ede Eeritsast. Mõnda aega hiljem võttis Ede endale ka kanad. Ning just tema lindlas munetud sinisest munast koorus meie pere kanalasse imekaunis ning väga asjalik kukk. Ilma sabata, kuid seda suurema sisemise eneseväärikusega. Olgu rõhutatud, et see kukk on hea lendaja – tänu millele elas ta üle hirmsa tuhkrutalve.
Ede Eerits kinnitab, et on tahtnud enesele ammu kanu võtta, kuid plaani tegi teoks alles aasta ja kaks kuud tagasi. „Oleks ma teadnud,et mulle kanapidamine nii meeldib oleksin seda ammu teinud. Võtsin kanad endale sellisel hetkel, mil olin kaotanud vähem kui kuuga oma kaks hobust.
Olin masenduses, kui selle otsuse tegin, aga see on olnud mu üks parimaid otsuseid. Plaan oli võtta kuskil 10 kana,sain esimesed kanad koju ja ehk nädala olla ja juba ma otsisin, kust saaks uusi kanasid.
See on selline tore haigus ja tundub, et ravi sellele pole. Minule on kõik minu kanad erilised,tean kõiki nägupidi ja enamustel on ka nimed. Osad kanad armastavad mul pidevalt kannul käia nendel hetkedel, kui hobuste bokse teen või söögiämbritega jalutan.
Minu erilised lemmikud on minikanad – nad on kohe sellised erilised tegelased, kes ootavad nunnutamist ja silitamist. Istuvad suurima rõõmuga ka süles. Lisaks ristanditele olen soetanud omale ka tõukanad.
Hetkel on kana ametis faverollede haudumisega. Veel üks põnev asi on see, et kanad ei mune ainult valgeid ja heledaid pruune mune. Vaid ka siniseid,rohelisi ja oliivikarva mune. Neid võib olla tumedamaid ja heledamaid toone,” räägib Ede.
Põnevate suleliste gala
Kanu armastab ka Tartumaal elav sotsiaalpsühholoog ja kommunikatsiooniõppejõud Aune Past.
„Mu emal olid kanad. Ja kui ema enam ei jaksanud nende eest hoolitseda, tuli mul appi minna. Siis hakkasin vaatama, et kanad võiksid ikka ilusad olla.
Esimesed tuttide ja suliste jalgadega tegelased ostsin Põltsamaa linnalaadalt. Suurema seltskonna hankisin Andrus Teemandilt. Ma võtsin kindla summa kaasa, et mitte liiga kulutada, aga Andrus näitas mulle faasaneid ja ütles vaikselt: eks saab ju ülekandega ka tasuda.
Ma olen pidanud väga erinevaid sulelisi – viirpapagoidest paabulindudeni. Kõik nad on vahvad. Aga mul on ka olnud lillepeenar 7x100 meetrit. Täna on lillepeenar hallatava suurusega ja lindudest on ainult kanad. Mul on Poola valegead, sultanid, siidikanad, orlovid, sumatrad, bantam yokohamad, bantam cochinid, erinevad braamad ja näpuotsaga hübriide. Üks säbarsulgne kukk on ka.
Selle kevade otsingud lähevadki säbarsulgsete kanade ja puhtatõuliste chabode jälile. Veel mahub lisaks mõni sumatra ja mõni yokohama. Pean endaga aru, kas jaksaksin föönikseid nii pidada, et saba ilu välja tuleks. Nii et fööniksid on ka soovilistis.
Üldiselt proovin jääda 8-10 tõu juurde, sest nii palju on mul laudas puure. Suvel elab iga tõug omaette aias. Päris vabapidamisele ei saa lasta, kuna kullid ja rebased passivad niigi ümber elamise. Tibude ajal on varesed ka kohal. Ja tuhkur tegi kõige hullema laastamise. Õnneks saime selle kätte, aga vaevalt et see ainuke elukas on," jutustab Aune.
Kanad on turvalisuse pärast
Aune Past kinnitab, et kanade puhul on kõige suurem töö munadest lahtisaamine: „Olen nagu mingi munatädi oma karpidega...” naerab ta. Ja jutustab, et kui tema käest küsiti, miks ta neid kanu peab, vastas ta, et turvalisuse pärast. „Ei, turvalisuse pärast on sul ju hundikoer,” arvas küsija. „Ei, kanad on turvalisuse pärast. koer võib olla küla peale läinud, pere võib olla oma askeldustega eemal, aga kanad on alati kodus, kui koju tulen. See annab omamoodi turvatunde, et kõik on nii nagu peab. Ja "kanainimesed" on väga ägedad, mõnedega trehvame elus, mõnedega internetis. Aga üldiselt on ikka nii, et varem või hiljem trehvame kõigiga ka argielus.”
Et kanad loovad koju iselaadse „kõik on nii nagu peab tunde”, on kogenud ka siinkirjutaja. Rõõmsalt siblivad ja lobisevad sulelised häälestavad tegusale lainele ka inimesed.
