Päev Konju Mõisa talus: loomasõbraliku piimafarmi argielu ja tervistav kitseteraapia



Päev Konju Mõisa talus: loomasõbraliku piimafarmi argielu ja tervistav kitseteraapia
Foto: Konju Mõisa talu

Baltimaade suurimas kitsefarmis Konju Mõisa talus elab kokku 700 kitse, lisaks lehmad, hobused ning tegutseb ka miniloomaaed. Konju mõisa talu perenaine Ksenia Klotskova tutvustab argielu suures kitsefarmis.

Kitsefarmis algavad hommikud väga vara. Lehmade lüpsmine hakkab kell 4.30, kitsede lüpsmine kell 8.00. Õhtuti kordub sama. 700 kitsest on 400 täiskasvanud loomad, ülejäänud on talled.

Piimaandjatena peetakse veel 35 lehma, kellele lisaks elab farmis praegu 45 vasikat. Lehmad saidki võetud eelkõige seetõttu, et inimesed on tegelikult lehmapiimaga väga harjunud, kuid üritame murda inimestes juurdunud väärarvamust, et kitsepiimal on kitselõhn ja -maitse. Nipp on muidugi selles, et loomad peavad olema puhtad ja piim lüpsijärgselt koheselt jahutatud. Oleme mõelnud ka sellele, et võiks edaspidi ehk lehmadest loobuda ja jätkatagi tegevust just kitsefarmina.

Meie loomad ei pea vastu tahtmist siseruumides olema, vaid veedavad oma päevad vabalt karjamaal olles, siis tuleb nad enne lüpsimist koju kutsuda. Nad tulevadki hea meelega lüpsjale järele, sest teavad juba, et lüpsmise ajal ootab neid maitsev hommiku- või õhtusöök. Meie kitsed ja lehmad elavad vabapidamisel ning saavad naturaalset toitu, mistõttu ka nende eluiga on pikem kui neil laudas peetavatel loomadel.

Loe veel

Seotud lood:

Meie kõige vanem lehm oli 18 aastat vana ning kõige vanem kits on juba 14-aastane. Kannab ta nime Pilveke ning on endale ise oma koha farmis välja valinud — ta hoolitseb kitsetallede eest. Eks ta ise otsustas täiskasvanute karjast lahkuda ja tallede juurde ümber kolida. Piimaandmisest ta loobus ning tegelebki nüüd ainult tallede kasvatamisega. Püüdsime teda mitu korda teiste täiskasvanud kitsede juurde tagasi viia, kuid igal hommikul leidsime ta koos talledega kepsutamas. Nii andsimegi viimaks alla ja lasime Pilvekesel teha tööd, mis talle endale kõige rohkem meeldib.

Kitseteraapia

Hetkel on farmis kiired ajad, sest kitsedel on poegimisaeg. Ühes päevas sünnib umbes 10-15 kitstalle. Kui nad on veel liiga nõrgad, et ise käia, sõidutame neid noorkarjalauda mugava käruga, olles eelnevalt selle põhja heinaga vooderdanud. Eks me käimegi siis käruga karjamaa vahet, kust korjame piltlikult öeldes vastsündinud tallesid nagu seeni. Seejärel märgistame iga vastsündinu ning paneme kirja vanemate andmed, et teksiks sugupuu. Huvitav on jälgida, kui kiiresti ja kergelt kitsed teiste tallede hulgast just oma järglased üles leiavad.

Kui pisikesed talled ja vasikad on juba veidi kasvanud, lähevad nad n-ö lasteaeda, kus neid hakkavad söötma farmi töölised, kelle ülesandeks on toita loomi kolm korda päevas. Söötmisega hiljaks jääda aga ei tohi — loomad annavad kohe häälekalt märku, kui kõht on juba tükk aega tühi olnud.

3-kuuseks saadeks suudavad noorloomad ise enda eest hoolitsema hakata ja saame nad õue lasta, kus neid ootab ees lehm Maasika. Nii nagu teistest vanem kits Pilveke otsustas kasvatajaks hakata, tegi sama ametivaliku ka lehm Maasika, kes sattus farmi peale oma peremehe surma. Meile üllatuseks tõi Maasika mõned päevad peale saabumist ilmale kaks vasikat. Kahjuks farmi lehmakarjas Maasikat vastu ei võetud, mistõttu teda tuli hakata eraldi hoidma. Aga külastajatele Maasika, kes naudib tähelepanu ja lubab end võõrastelgi lüpsta, meeldib.

Külastajad käivadki meil saamas loomadega seotud positiivseid emotsioone, mida me isekeskis kitseteraapiaks kutsume. Uudishimulikud ja sõbralikud kitsed armastavad lapsi, näpistavad riietest ja nõuavad tähelepanu. Lapsed on muidugi nõus tundide viisi kitsi vaatama, kuid ka paljusid täiskasvanuid ei jäta loomad tegelikult külmaks. On tore jälgida, kuidas asjalikud täiskasvanud kitsi või vasikaid nähes oma kestast välja tulevad, muutudes kohati ka ise lasteks.

Oluline on, et loomad tunneksid end hästi

Farmis tegutseb ka miniloomaaed, kus saab näha hanesid, alpakasid, lambaid, hobuseid, sealhulgas Ameerika minihobuseid ja ilusaid Eesti raskeveohobuseid. Ameerika minihobused on nii väikesed, et nende seljas sõita ei saa, küll aga saab neid rakendada käru taha ja niimoodi lapsi sõidutada. Suuremaid hobuseid oleme ise päästnud ning annetuste abiga terveks ravinud.

Lisaks on veel koerad ja kassid, keda on kokku 12 ja kes on meie juurde peaagu kõik ise tulnud, kuid arusaadavatel põhjustel ei saa me neid kõiki endale jätta, sest farm kasvaks muidu tõesti liiga suureks. Kuid anname oma parima, et loomi aidata ja võimalusel neile uued kodud leida. Näiteks elab meie juures praegu koer Dzek, kelle leidsime 10 kuud tagasi maanteeservast. Tal oli raske liikuda ning karvkattestki polnud midagi suurt alles jäänud, kuid peale ravimist selgus, et Dzek on tegelikult ilus hundikoer.

Mõni aeg tagasi sõitis farmist mööda mees, kes Dzekki hoopis Maxiks kutsus. Me vastasime, et see on mitte Max, vaid Dzek. Mees aga selgitas, et oli olnud Dzeki ehk siis Maxi omanik enne, kui kaheaastase koera uutele omanikele edasi müüs. Mis aga toimus aga koera elus alates müümisest kuni Konjusse sattumiseni, teavad ainult tema endised omanikud. Nüüd otsimegi targale ja sõbralikult Dzekile uut kodu.

Alpakad on väga huvitavad ning naljakad loomad. Neil on oskus sülitada ning huvitaval kombel ei sihi nad eelkõige mitte võõraste pihta nagu võiks arvata, vaid just perenaise poole, kes neid toidab. Lugesin kusagilt, et alpakad käituvadki halvasti vaid nendega, keda nad armastavad ja sain aru, et nende peale ei ole mõtet solvuda. Alpakasid, kes annavad maailma kõige pehmemat ja kallimat villa, peab pügama õnneks vaid kord aastas ning tegelikult armastavad nad ka ujuda. Plaanimegi neile eraldi basseini rajamist, et villakandjad saaksid vajadusel kuumal päeval oma jalgu ja kõhtu vees lobistada.

Valvuritööd teevad meil aga pardid. Kuigi võiks arvata, et kuna meil on koerad, siis äkki nemad valvavad, aga nii see tegelikult ei ole. Suurte ja ilusate Toulouse’i hanedega võrreldes, kes võõra looma või inimese ilmumisel sellest valju kisaga märku annavad, on koerad üpris laisad.

Ka meie endi tööpäevad farmis on väga pikad, kuid loomad annavad palju positiivset energiat, niiet olenemata tegelikult sellest, kui väsinud sa eelmisest päevast oled, kiirustad ikka hommikul nende juurde tagasi. Teistsugusena ei kujuta me elu farmis lihtsalt ette.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare