Tšintšiljad on ööloomad. Enamuse päevasest ajast nad magavad ja öösel tegutsevad. Sellepärast on parim koht kodus tšintšiljapuurile kusagil vaikses nurgas, otsesest päikesevalgusest eemal.

Tšintšiljad võivad üle kuumeneda. Mitte selles mõttes ei kuumene nad üle, nagu autod seda teha võivad. Kuid tšintšiljad on väga tundlikud kuumuse ja õhuniiskuse suhtes. Nende päriskodus, Lõuna-Ameerika Andide mäestikualadel, on ilm jahe ja kuiv. Parim temperaturivahemik on nende jaoks 15-25 °C.

Tšintšiljadel kasvavad hambad kogu elu. Need ei lõpeta kasvamist hetkekski ja võivad kasvad aasta jooksul kuni 30 sentimeetrit. Seepärast ongi oluline, et tšintšiljadel oleks kogu aeg midagi närida. See kulutab hambaid. Kuid pea meeles, et närimisese peab olema turvaline. Kui sa neile närimiseks võimalust ei paku, hakkavad nad ise närimisobjekte otsima ning nendeks võivad osutuda elektrikaablid või mööbel, mis kahtlemata on ohtlikud, vahel võivad olla ka surmavad.

Tšintšiljadel on kõige pehmem kasukas. Kõigist maismaal elavatest imetajatest on tšintšiljade kasukas pehmeim. Mitte liha, vaid ülipehme ja luksuslik nahk oligi tegelikult põhjuseks, miks Andides elanud põlisrahvad neile jahti pidama hakkasid. Tšintšiljade karvakte on väga tihe, ühest karvafolliikulist kasvab välja 50-80 karvakest. Võrdluseks – inimesel „kasvatab“ üks folliikul ainult 2-3 karva.

Tšintšiljad „näevad“ vurrudega. Hoolimata sellest, et neil on suured silmad, on need vähearenenud ja tšintšiljad ei näe hästi. Selle asemel on neil pikad vurrud, mis võivad kasvada kuni poole kehapikkuse pikkuseks ning aitavad neil „näha“, õigemini küll tunda asju enda ümber.

Tšintšiljad võtavad tolmuvanne. Jah, nad ei kümble vees ega niiskuses. Kuna tšintšiljade karv on tihe, tekiks selle kuivatamisega probleeme. Seepärast võtavadki nad mustusest ja rasust vabanemiseks tolmuvanne. Tolm on nende jaoks nagu kuiv šampoon. Vanni võttes nad mängivad ja rullivad end tolmus sees ringi, nähes välja nii lõputult armsad – mida nad tegelikult ka on.

Tšintšiljad võivad kasuka seljast heita. Kohkumise või rünnaku alla sattumise korral saavad tšintšiljad suure osa oma kasukast n-ö maha visata. See pole sama, mis karvaajamine. Kusjuures kasva tšintšiljad üldiselt ajagi. Kui märkad, et su tšintšilja on suure osa oma kasukast seljast heitnud, siis on tegemist kas stressi, kohkumise või väärkohtlemisega. Kõigi nende probleemidega tuleb tegeleda, kuni su lemmikloom end jälle hästi tunneb. Kasuka seljast heitmine tšintšiljat ei kahjusta, olgugi et ta näeb veider välja. Muretsemiseks pole põhjust – kasukas kasvab hiljemalt poole aasta jooksul tagasi.

Suguküpsus saabub tšintšiljadel kaheksanädalaselt. Suguküpseks saavad tšintšiljad kiiresti, juba kaheksa nädala vanuselt, pärast võõrutamist, on nad võimelised paljunema. Seepärast ongi oluline tšintšiljad varases eas võõrutada, et noored isased ei saaks oma õdede ja emaga paarituda. Ja veel – kui emased liiga vara paaritatakse, võib tiinuse ajal probleeme tekkida, sest nende keha pole järglaste kandmiseks piisavalt küps.

Tšintšiljad on head akrobaadid. Nad hüppavad kõrgele ja ronivad kiiresti, kasutades tasakaalu hoidmiseks saba. Looduses elavad tšintšiljad mägedes, seepärast on nad võimelised kuni 1,8 meetri kõrguselt alla hüppama.

Tšintšiljad on kaastundlikud loomad. Võib isegi öelda, et nad on väga kaastundlikud. Kui üks emane ei suuda miskipärast oma poegi imetada, adopteerib teine tema järeltulijad. Kui teiste näriliseliikide isased võivad oma järglasi tappa või neile muul moel kurja teha, siis tšintšiljade isasloomad ei tee seda kunagi. Veelgi enam – nad hoiavad oma poegi sel ajal, kui emane loom väljas toidujahil käib.