Lugeja kirjutab: hommikul küülikut vaatama minnes nägin, et puuri uks oli pärani lahti ja looma ei kusagil...
Elan ühes Eesti väikelinnas, mis on muidu igati rahulik koht, kui mitte arvestada asotsiaalse eluviisiga naabreid, kes elatuvad vaid invaliidsupensionist ja vargustest. Päeval, kui tavalised inimesed käivad tööl, jalutavad nemad ringi, kõhukad õllepudelid käes ja otsivad, kust midagi varastada saaks. Õhtuti või öösiti nad siis vargsi toimetavad — tegevuse tunnistajateks olid nende maja taha kogunevad jalgrattad ja igasugune muu kraam, mida edasi müüa kannatab.
Pikka aega uskusin väljendit: “hunt kodu lähedalt ei murra” ja elasin rahulikult oma elu. Ega minult pole midagi varastada ka — mul on vaid üks kass, kellele otsustasin seltsiks küüliku võtta. Tegelikult tuli pikk-kõrv minu ellu täiesti juhuslikult, nimelt rääkis sõbranna, et tema tuttaval on lihaks kasvatatavaid küülikuid rohkem kui neid hiljem ära süüa jõuab ja kas ma ei tahaks ühte noort jänkut hoopis endale võtta.
Otsustasin, et miks mitte. Sõitsingi mõned päevad hiljem kassipuur näpus maale, et loomake koju transportida. Jänku eest maksin 10 eurot ja nii me kahekesi kodu poole sõitsimegi, küülik puuri kaasa pandud rohututte krõmpsutamas ja mina mõtlemas, et kuhu ma uue pereliikme elama panen.
Selge see, et kassi kandepuuris küülikut pikalt pidada ei saa. Õnneks oli lahke naabrimees nõus loomale uhke puuri ehitama, kuhu minu küülik peatselt sisse sai kolida. Puukuuri taha püstitatud jalgadel jänesepuur oli tõeline palee — suur ja avar, kuhu loomake sai end vajadusel ära peita ja ruumi oli ka ringi kapsamiseks piisavalt. Heina sai jänku tõmmata puuri külge kinnitatud sarast.
Ehkki puur paiknes suhteliselt varjatud kohas, oli see eluheidikutest naabritele siiski nähtav. Eks nad panid tähele sedagi, kuidas ma jänkuga koos aias toimetasin. Mulle meeldis jänest aeg-ajalt teda puurist välja võtta, lasta tal värskeid liblesid närida ja päikesevanne võtta. Aeg-ajalt võis kuulda alkoholiuimas naabrite kommentaare pikk-kõrva aadressil, omal silmad peas kilamas. Ega ma ei osanud ohtu karta ja jänesepuuri ma ööseks lukku ei pannud.
Aeg-ajalt tõin jänku tuppagi, kus ta küll eriti hästi käituda ei osanud — igale poole kuhu ta ka ei läinud, oli alati junnirada järel. Aga ma niiväga tahtsin temaga tegeleda ja olin harjunud tema järelt junne korjama.
Peagi olid mul kaardistatud kõik linnalähedased heinamaad ja paigad, kus sai muru või heina korjata. Kui tuttavad niitsid, teadsid nad kohe, et muruhein tuleb minu jänesele tuua. Eriti hästi maitsesid küülikule ristik ja porgandi- ja peedipealsed.
Igal hommikul tavatsesin jänest tervitamas käia, kuid ühel hommikul puuri juurde kõndides tabas mind kurb üllatus — puuri uks oli pärani lahti ja küülik kadunud. Ma olin segaduses ja ei mõistnud, kes peaks tahtma varastada pruuni täiesti tavalist lühikarvalist küülikut.
Kahjuks ei tea ma siiani, mis minu küülikust lõpuks sai, aga pikka aega oli minu silme ees kujutluspilt naabritest, kes minu küülikust tehtud raguud viinaga alla loputavad. Minu päev oli täiesti rikutud ja pikka aega ei tahtnud ma üldse mingit lemmiklooma võtta. Sain ka õppetunni eluks — ära iial jäta võimalust lemmik ühel heal päeval lihtsalt minema viia.
Hea lugeja, kirjuta meile ja jaga meiega oma loomalugusid.
