Tegelikult on kõik suhteliselt lihtne: sõnaga „meri“ seostab loomakest see, et ta toodi Euroopasse kaugelt Ameerikast. Euroopas on meriseal teinegi nimetus —  guinea pig.  Sõna „siga“ tuleneb aga sellest, et loomake teeb aeg-ajalt tavalisele koduseale väga sarnaseid hääli.

Merisigade kodustamine algas juba 5000 aastat tagasi Lõuna-Ameerikas. Merisigu kasvatati liha saamise eesmärgil ja neid kasutati ohvriloomadena erinevates rituaalides ja tseremooniates. 

Hiljem lülitati merisead tõuaretusse ja teadaolevalt juba 1533. aastaks oli mitmed tõud juba olemas.

Tänapäeval on aretus jõudnud niikaugele, et loomapoodidest võib leida pika-, karmi-, lühikarvalisi loomi, kuid on olemas ka täiesti karvutuid merisigu.  

Üldiselt on täiskasvanud merisead 25 kuni 35 cm pikad. Isased kaaluvad kuni 1,5 kg ja emased kuni 1,2 kg. Merisigade välimusele on iseloomulikud suured rippuvad kõrvad ja puuduv saba. 

Merisiga väga armas koduloom. Ta on heasüdamlik ja usaldava iseloomuga. Merisead armastavad palju süles olla ja oma peremehega mängida. Huvitav on see, et peale ruigamise oskavad merisead teisigi hääli teha. Kui nad rahul on, võib omanik kuulda nurrumist, isased merisead oskavad kuriseda ja emased piiksuvad tiinuse ajal nagu linnud. 

Väike koduloom - merisiga

Mida merisiga sööb? 

Merisiga sööb heina, teravilju, värskeid juur- ja puuvilju. Tuleb arvestada, et hein on nende põhitoit ja see peaks kogu aeg saadaval olema. Heina söömine kulutab nende hambaid ja aitab seedesüsteemi töökorras hoida. Parem on osta heina loomapoest ning seejuures tuleks jälgida, et see oleks värske ja ilma hallituseta. 

Peale heina võib pakkuda põhku (võililled ja teelehed), teravilju ja ube. Suvel antakse ka viljapuude ja põõsaste oksi, puude (vaher, tamm ja kask) koort ja lehti. 

Umbes 80% toidust moodustab kuivtoit. Loomapoodidest saab osta merisigadele ka spetsiaalset poetoitu.  Kui te olete hakanud loomale andma poetoitu, siis jääge mõneks ajaks selle juurde, sest uue toiduga harjumine võtab palju aega. Värske toidu osakaal peaks olema 20%. Kui selle osakaal liiga suur, võib see põhjustada tervise- ja hambaprobleeme. 

Merisead armastavad õunu, kurke, brokolit, kapsast ja erinevaid puuvilju. Kuna need toidud maitsevad loomakestele eriti, siis nad võivad teiste toitude söömisest (näiteks hein) üldse loobuda ja nõuda maiuspalu. Sellises olukorras aitab lihtne valem: 5-7 g värsket toitu 100 g kehakaalu kohta. 

Ohtlikuks võivad osutada piimatooted, sealhulgas juustud. Jahutoodetest ei maksa anda saia ja küpsiseid. Ka ei tasu loomale anda keedetud, praetud ja suitsutatud toite. Vale toitumine võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme. Pidage meeles: terve loom — loom, kes sööb õiget toitu.

Aeg-ajalt võib märgata, et loomake sööb oma väljaheided. Selle peale ei maksa ehmuda, sest loomake omastab niimoodi B- ja K-vitamiine, mida ta muul moel ei saagi. 

Sageli soovitavad loomaarstid anda juurde C-vitamiini. Seda saab segada joogivee sisse vahekorras 1 mg vitamiini 1 ml vee kohta. Teisi elutähtsaid vitamiine saab merisiga aga toiduga. 

Merisiga vajab palju heina

Kas üks või mitu? 

Merisigu võiks pidada paarina või väiksete ühesooliste gruppidena, sest üksinda kipuvad nad muutuma närviliseks ja hakata ülesööma, mis lühendab nende eluiga.

Meriseale tuleks hankida piisavalt suur ühekorruseline puur või akvaarium, kus ta liikuda saab. Kuna loomal on suhteliselt  lühikesed käpad, siis ei vaja nad ronimist ega kõrgeid treppe. Kindlasti peaks puuris olema peavari või majake, kuhu loomake saab vajadusel peitu minna. Hea oleks, kui majake oleks puidust, mis võimaldab meriseal ka hambaid teritada.  

Mõned loomaarstid arvavad, et maja olemasolu teeb merisea kartlikuks ja ta kipub rohkem peidus istuma ja omanikuga mitte suhtlema. Juhul kui tõesti märkate loomal sellist käitumist, võite panna maja puuri ainult ööseks ja päeval peab loomake ilma hakkama saama. 

Allapanuks sobib hein, saepuru või graanulid. Allapanu tuleks vahetada regulaarselt, sest muidu hakkab toas kiirelt levima ebameeldiv lõhn. Merisead on tegelikult puhutust armastavad loomad ja nende WC peaks asuma ühes kindlas kohas. 

Lisaks puurile ja peidumajakesele läheb vaja veel sööginõusid ja joogipudelit. Joogipudel on parem kui kauss, sest see ei saastu nii kiiresti ja ei lähe ümber. Vett tuleks vahetada iga päev ja isegi siis, kui tundub, et loom ei ole midagi joonud. 

Üks kausike võiks jääda kuivtoidu jaoks ja teine siis juur- ja puuviljadele. Kausid peaksid olema piisavalt rasked, et merisiga neid ümber ei aiaks.

Merisead haigestuvad suht harva, mistõttu pole vaja neid vaktsineerida. Küll võivad neil tekkida aga siseparasiidid, mistõttu on soovitatav anda neile 3-4 korda aastas ussirohtu. 

Üldiselt ei nõua merisead väga palju tähelepanu ja võrreldes koerte või kassidega on nende pidamine lihtne. Merisiga sobib ka kiire elutempoga inimese lemmikloomaks.