Pidu rottide moodi: nobedad käpad ja salapäraselt kadunud kaneelisaiad
Rotid on isepäised ja vabadust nautivad loomad, kellele meeldib aeg-ajalt ka pidu panna, kinnitab Sander. Ja seda pidu peavad nad enamasti isekeskis, püüdes peremeest üle kavaldada.
Sander võttis kaks rotti endale seetõttu, et ta soovis kodulooma ning 13. sünnipäevaks ema talle rotid ostiski. Alguses oli loomapoest öeldud, et tegu on kahe isase rotipojaga, kuid aeg läks edasi ning rotid kasvasid.
Kui ühel päeval ilmus rotimajja (mille Sander oli ise nende auks ehitanud) trobikond pisikesi rotilapsi, sai ta alles aru, et tuhkagi need kaks isast on! Tegi sugudel vahet ja tõepoolest – üks oli sattunud emane, teine isane. Õnneks ostis pojad endale seesama pood, kust nad rotid olid soetanud. Nii polnud vaja pisiloomi hävitada.
Salapärane juhtum
Sander usub, et väga tihti pidutsevad rotid nii, et veavad salaja toiduasju või pisemaid esemeid oma pessa ning rõõmustavad isekeskis näpatud saagi üle. Tema rottidel oli komme koguda oma majakesse kokku vahel pea kõike, mis tundus ahvatlev.
Rottide tõttu tuli tal panna kõikidele elektrijuhtmetele kaitsed ümber. Neid kiputi vahel (mitte küll alati) peotujus läbi närima. Hommikul, kui veekeetja ei töötanud, tuli uurida – kust nurgast rotid sellele külge olid pääsenud!
Kuid toidupoolisega olid nad eriti agarad. Sander räägib loo. Ta vennal oli klassiõhtu tulemas, ema küpsetas selleks suure hunniku kaneelisaiu! Küll need lõhnasid alles hõrgult. Ema jättis etteküpsetatud saiad laua peale ja kogu pere keeras mõnusasti magama.
Terve kandik hõrku kaneelisaiu ootamas hommikul... Sander ja ta vend ärkasid hommikul palju kiiremini, kui tavaliselt, ning sättisid end kööki... Ja seal kohtasid nad tigedat ema!
Kogu kaneelisaiade kandik oli – täiesti tühi! Ainult saiapuru vedeles siin ja seal. Sander oli rottide maja ööseks lahti jätnud, sest sellist ebaõnne polnud loomad varem kokku kavaldanud.
Aga mida rotid küll terve kandikutäie kaneelisaiadega peale hakkasid? Seda ei suutnud kogu pere, isegi kui kõik jõu ja nõu kokku võeti, välja nuputada. See jäi tükiks ajaks selgusetuks. Iseäranis, kuna vilkad kurikaelad veel hommikul suurt isu ilmutasid. Saiasid ei olnud nende majas, voodi all ka mitte, nende tavapärastest peiduurgastest rääkimata!
Kiiresti uued saiad!
Ema võttis kätte ja küpsetas kiiresti uued kaneelisaiad, sest klassiõhtu toimus alles õhtupoolikul, aga õnnetus oli avastatud juba hommikul. Sanderi vend sai siiski peole minna, kaasas kotitäis maailma parimaid kaneelisaiu.
Alles mõned kuud hiljem, kui vannitoas remonti hakati tegema, võeti lahti vanni plaatidest kate, mille all paremas servas oli koguaeg olnud väike auguke. Ja see, mis sealt leiti – see oli suhteliselt võigas! Sander imestab, et selle hetkeni ei olnud nad tundnud mingit lõhna, mis oleks pannud kahtlustama! Kuid igatahes olid rotid tol klassiõhtu eelsel ööl kogu ema küpsetatud kaneelisaiade tandemi just sinna, vanni alla, urkasse, väikest auku pidi, sai-saia haaval vedanud. Milleks küll? Ikka selleks, et rottide moodi pidu panna!
Selleks ajaks, kui saiade kadumine avastati, oli üks rottidest, emane surnud. Ta jäi õnnetult kapiukse vahele. Oli teine kappi roninud, ja pistis pea sealt välja just siis, kui Sander kapiukse jalalöögiga kinni virutas…
Loomulikult Sander kurvastas. Kuid mis parata. Surnud roti asemele võttis ta teise. Kuid sellel oli mingi imelik haigus, mis viis ta hauda suhteliselt noorelt. Jäi üks rott, kes tõenäoliselt suri üksindusse, kahtlustab Sander.
Enam ta rotte endale ei igatse. Kuigi vahel, meenutab noormees, oli päris lahe ärgata hommikul selle peale, kui öösiti vabalt mööda tuba lippavad tegelased varavalges teda äratama tulid. Jooksid mitu korda üle palja selja, mõjudes oma külma sabaga sama edukalt kui äratuskell!
