Enesekontrolli tekkimise evolutsioonilised põhjused pakkusid huvi USA Nebraska-Lincolni ülikooli bioloogile Jeffrey Stevensile. Uurija lähtus sellest, et looduslik valik mõjutab enesekontrolli ja kannatlikkust ja selle aluseks on need igapäevased mured, millega loomad looduses kokku puutuvad. Eri liikidel võivad need olla vägagi erinevad.

Stevens uuris mitme aasta jooksul 13 liiki esiloomalisi – nii suuri inimahve kui pisikesi pärdikuid. Teadlane tegi mitmes loomaaias katseid lastes eri liikidel valida, kas nad saavad kohe paar viinamarja või ootavad kannatlikult ning tasuks on suurem marjakobar.

Selgus, et kõige parema enesevalitsusega olid šimpansid. Väikesed tamariinid ja marmosetid seevastu suutsid ennast kõige vähem kontrollida.

Seejärel otsis Stevens seoseid loomade käitumismustrite ja kehaehituse eripärade vahel. Statistilise mudeli põhjal on suurema keha, pikema eluea ning suurema kodupiirkonnaga ahviliigid kannatlikumad, kui ootamine tõotab neile kopsakamat tasu.

Inimeste puhul on näidatud, et kannatlikus seostub kõrgema intelligentsuse ja hea töömäluga. Seetõttu arvavad paljud loomade käitumise uurijad, et lisaks kehamassile määrab enesekontrolli ka vaimne võimekus ning see, kui keerukad karjasuhted looma ümbritsevad. Stevens seevastu ei leidnud ahvide aju suuruse ega enesevalitsuse vahel mingit seost. Suurema ajuga primaadid polnud alati kannatlikumad. Ka ei leidnud ta seoseid enesekontrolli ja karja suuruse vahel.

Uurija kinnitusel on tõenäoline, et enesevalitsust dikteerib eelkõige ainevahetus. Tillukestel loomadel läheb kõht kiiresti tühjaks ning nad lihtsalt ei suuda kaua oodata.