Värvustele on omistatud erilisi omadusi ja mõju hobuste temperamendile, töövõimele ning iseloomule. Tänaseks teame, et sellel ei ole tegelikkusega kuigi tõest seost. Värvuste tähendus võib olla muutunud, kuid huvi nende vastu pole sugugi kahanenud.

Värvused on osa geneetikast. See on üks tuhandetest omadustest, mis päritakse oma vanematelt ning mille määravad kindlad geenid DNA ahelas. Värvuste uurimine on üks selgemaid ja silmaga paremini nähtavaid omadusi, võimaldades paremini mõista ka muude omaduste pärandumist.

Kuigi värvustel ei ole enamasti otsest mõju hobuse jõudlusele, temperamendile, töökusele või mistahes iseloomuomadustele, siis nende emotsionaalne tähendus inimestele on ja jääb alatiseks.

Kuid mitte ainult. Tänapäeval on juba teada mõned haigused, mis käivad käsikäes teatud värvustega. Värvustest on tehtud osades tõugudes selle identiteedi üks osadest, näiteks friisi ja lipitsa tõugu hobustel. Teisalt on tõugusid, kus värvikirevus on üheks tunnuseks, näiteks islandi, aga ka eesti hobusel.

Kust värvused tulevad?

Metshobuste jaoks oleks selline uhkeldav kirevus olnud kahtlemata hukutav. Kuid koos kodustamisega said ellu jääda ka nn looduse mutandid.

Inimest on erilisus alati paelunud ja loomulikult püüti kõike erilist edasi aretada ning võimalusel juurdegi napsata. Kõige lihtsam oli edasi arendada aegajalt ka metshobustel välja löönud valgeid märgiseid. Looduses tõenäolisele hukule määratud hobused said inimese juures võimaluse paljuneda.

Värvuste erinevad variatsioonid, mis erinesid põhivärvustest nagu must, kõrb, hiirjas ja ulukvõik, on aga kõik sisse toodud võõra verega. Kõigepealt tõenäoliselt hall ja kimmel ehk moorapea. Arvata võib, et sissetungijate ja rändajate hobuseid sattus kohalike kätte ning kahtlemata paelus valge värvus inimesi.

Kollane värvus oli samas juba täiesti teadlikult otsitud ja sisse toodud. Teadaolevalt ühe kasvanduse täkkude veri voolab täna kõikides kollast värvusgeeni kandvates eesti hobustes. Hall ega kollane pole kuigi praktilised värvused määrdumise tõttu, kuid oma erilisuses saavutasid nad kiire populaarsuse.

Kõige hilisem sissetungija on hõbegeen, mille pärandumine oli kuni 1990. aastate lõpuni müsteeriumiks ja seetõttu tema teadlik paljundamine keeruline. See soome hobuselt päranduseks saadud värvus saavutas seejärel plahvatusliku populaarsuse ja „hõbedaste“ hobuste arv on jätkuvalt tõusuteel. Kuid ei ole head ilma halvata. Mõlema moevärvuse ehk kollase ja hõbedaga kaasnevad omad mured.

Kollasegeen katab ja varjab

Keegi ei püüagi salata, et sellise universaalse tarbehobuse tõu juures nagu seda on eesti hobune, on värvusel müügiedus oluline roll mängida. Kui talusse tööd tegema sobiks pigem kena mudakarva hobune ja spordis pole sugugi oluline, kas üle lati hüppab must või punane suksu, siis üha enam leviva vaba aja sisustamise rollis on värvustel märgatavalt suurem roll. Kui juba taluperemeeski otsis naabri ees uhkeldamiseks ehk erilisemat hobust, siis mis rääkida tüdrukutest, kes täna ratsakoolides käivad! Värv on moes. Rumal oleks kaupmees, kes seda ära ei kasutaks.

Nii saigi esmalt hoo sisse kollase värvuse paljundamine. Geneetikast teati ja pahatihti teatakse siiani võrdlemisi vähe, kuid kollane oma agressiivse domineerimisega on kergesti paljundatav ka temast palju teadmata. Kollasel on siiski üks omadus, mille tähendusele pole ehk piisavalt tähelepanu pööratud.

Kollasegeeni lahjendav mõju jääb esiteks üsna varjatuks juhul, kui tema kandja on musta põhivärvusega ning teisalt on mõlemalt vanemalt geeni kaasa saanud hobusel jällegi pigment nii nahal, karvadel kui ka silmas pea täielikult kadunud. Hobustel täielikku albinismi ei esine, kuid homosügootsed hobused oma vähese pigmendiga silmades ja nahal on valguse suhtes tundlikumad ning õrnema nahaga. See ei takista neil olemast terve ja tugev tööhobune, kuid omanikul tuleb mõningase erikohtlemise ja ettevaatlikkusega siiski arvestada.

Värvuse kaugeleulatuvam mõju on täna käegakatsutavalt tuntav, sest kollase geeni kandvate hobuste protsent tõus on muutunud nii suureks, et see on hakanud varjama ja ähvardama eesti hobuse algupäraseid värvusi. Nii on võrdlemisi keerukas eristada tõelisi ulukvõike ning ka hiirjaid hobuseid, kellede järglaste hulgas ei tohiks olla kollaseid hobuseid.

Käimasoleva hiirjat värvust uuriva uurimuse jaoks testitud hobuste valimist selgus, et suuremal osal hiirjatest ning ulukvõikudest on paraku olemas ka teine, lahjendav geen kollase näol, mis teeb selle ürghobustega kaasnenud värvuse uurimise keerukamaks.

Eesti hobuse puhul on aga tema algupäraste värvuste säilimine kindlasti oluline ning sellega tuleks aretuses ka arvestada, vähemalt sellel tasandil, et kasvatajad oleksid teadlikud värvusgeneetikast ning sisse rännanud värvuste mõjust põhivärvustele.

Hõbegeeni ja silmaprobleemide seos

Viimasena tõugu sisenenud ja tänaseks väga populaarse hõbegeeniga kaasnevad murepilved. Teadlased on leidnud seose hõbegeeni ja multisümptomaatilise silmahaiguste sündroomi (Equine Multiple Congenital Ocular Anomalies – lüh MCOA) vahel.

Eelmise aasta septembris Rootsi teadlasterühma poolt avaldatud töö tulemuste aluseks on kuuendal kromosoomil asuva DNA lõigu eraldamine, uurimine ning võrdlemine. Tulemustes tõdetakse, et nii hõbedase värvuse esilekutsuja kui ka silmahaiguste põhjustaja asuvad ühes ja samas kuuendal kromosoomil asuvas geenis. Sellele geenile homosügootsetel hobustel esineb laiaulatuslik tabandumine erinevatesse silmahaigustesse, sh võrkkesta irdumine ja tsüstide teke. Heterosügootsete hobuste tabandumine nii ulatuslik pole, peamiselt esineb väiksemaid tsüste ja kaed.

Eestis ei ole homosügootsete hõbedaste hobuste saamiseni veel suurt jõutud, seega pole ka probleemid nii teravalt esile kerkinud. Kuid esimesed teated ja tähelepanekud on juba ilmnenud. Rootsi teadlaste avastus ja sellel põhinev teadmine võimaldab vastutustundlikku aretust, mis on eelkõige suunatud homosügootsete hõbedageeni kandvate hobuste tekke vältimisele. Selleks tuleks võimalusel vältida hõbedageeni kandvate hobuste omavahelist paaritamist.

Hõbemust ja hõbekõrb on küll erilised, uudsed ja hästi müüvad värvused, kuid hobuste tervis on sellest kahtlemata olulisem. Tabandunud nägemisega hobuste käitumine erineb tervete silmadega liigikaaslaste omast.

Hiirjageenide otsingul

Eesti hobune on üks neist tõugudest maailmas, kus lisaks väga väärtuslikule geneetilisele mitmekesisusele on säilinud metshobustele iseloomulikud värvuslikud omadused. Hiirjad, ulukvõigud, punahiirjad ja kõrbhiirjad hobused kannavad oletatavalt ühte ja sama geeni või geenide rühma. Viimaste arvamuste kohaselt on neid värvusi esile kutsuvaid geene mitu, mis aga esinevad sageli seotult.

Uppsala ülikooli teadlaste rühm tegeleb just nende geeni või geenide täpse asukoha määramisega DNA ahelal. Seni on suudetud USA-s määrata vaid lõik DNA-l , kus geenid asuvad, kuid nende täpne asukoht on teadmata.

Meie jaoks on oluline, et uurimusse on kaasatud maailmas tuntud hiirjageeni kandvate tõugude nagu islandi, sorraia ja norra fjordihobuse kõrval ka eesti hobune. Läbematult oodatav tulemus oleks revolutsiooniline hobuste värvusgeneetikas, sest just see ürgne värvus on seni olnud kõige suuremaks mõistatuseks. Teisalt saaks sellega tõestatud ka eesti hobuse kuulumine hobuste rühma, kellel see ürgne värvuste rühm esineb.

Aretajatele annaks avastus omakorda võimaluse märgata ja ka teadlikult valida paare, mis neid värvusi edasi kannaks. Hea meel on tõdeda, et vahepeal peaaegu unustusehõlma kadunud värvused on taas rohkem esile kerkinud ning teadlikkus nende olemasolust on kasvanud.

Mitmekesisus on rikkus

Olenemata sellest, et algselt eesti hobune sedavõrd kirev kindlasti polnud, võib praegu nimetada värvuste rohkust pigem rikkuseks kui puuduseks. Värvusterikkus on ajaga kujunenud ning kuulub kindlasti tõu eripärade juurde, mida tuleb teadlikult hoida ja ära kasutada. Mida paremad on teadmised värvuste geneetikast, seda tõenäolisem on värvuste rikkuse säilimine. Ühelt poolt võimaldab see puhasaretada erinevaid värvusi, kuid ka teadlikult luua kombinatsioone. Samas vältida mõne tugevamat visuaalset efekti omava värvusgeeni liigset domineerimist.

Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.