Quokka on öise eluviisiga kukkurloom. Pisike känguru sugulane armastab eelkõige elada soodes või põõsastikega kaetud maastikel. Ideaalse pelgupaiga loovad need kassisuurused, aga välimuselt veidi rotti meenutavad loomakesed turvalisust pakkuvasse võssa, et sealt öö varjus toitu otsimas käia.

Loomakesed asustavad Austraalia läänerannikul asuvat paari saart, sealhulgas leiab neid hulgim Rottnesti saarel, kus nad ongi ainsateks imetajateks. Loomadest ongi saanud Rottnesti saare kohalikud turismimagnetid, sest kes suudaks vastu panna, kui armsa naeratusega tegelane on nõus turistile meeldejääva selfie jaoks poseerima.

Alati heatujuline? Oh, ei

Pealtnäha rõõmsameelne, ei pruugi quokka oma iseloomu poolest just kõige parem kaaslane olla. Tema väikeste jalakeste küljes on teravad küüned, mida ta vajadusel kasutada ei pelga.

Ajakirjanik Kenneth Cook jagas oma kogemust sellest, kuidas ta ühe korra oma elus quokkaga sõbruneda üritas. Mees on quokkaga kohtumist meenutades kirjeldanud looma kui väikest, pahatahtliku välimusega tegelast. Nimelt oli mees pakkunud naerusuisele loomakesele alguses õunatükikese, mille viimane aga välja sülitas. Küll nosis loomake aga juustukoorukest, mis ajakirjanikul tema jaoks järgmisena varuks oli. Ootamatult aga kukkunud loom minestunult pikali. Cook, ehmatas nähtu peale väga ja arvas, et mürgitas looma. Ta tõstis quokka üles ja pakkis ta oma seljakotti. Jätnud looma jaoks kotis veidi õhuruumi, istus Cook jalgrattale ja hakkas kiiruga abi järele väntama.

Kiire rattasõidu ajal hakkas quokka aga teadvusele tulema ja kippus kotist välja ronima. Järgnevalt tundis Cook, kuidas loom küüntega tema kaelast haaras ja kuulis looma kriiskeid oma kõrva ääres. Ajakirjanik jätkas jalgrattasõitu. Nüüd juba pigistas quokka oma pisikesed hambad mehe kõrvanibusse ja rippus ajakirjaniku kõrva küljes nagu hiiglaslik karvane kõrvarõngas.

Kaotanud suuna, juhtis mees jalgratta kaljult alla otse ookeani. Veepiinnale jõudnud, nägi ta esimene quokkat, kes seisis kaldal, uuris teda ja.... irvitas. Lugu tundub uskumatu, aga Cook ei ole ainus, kes on quokka ohvriks langenud. Need loomad näevad küll armsad välja, ent suudavad end vajadusel kaitsta. Igal aastal tohterdatakse Rottnesti saare esmaabipunktis paljusid patsiente, keda quokka on hammustanud. Suurem osa on neist lapsed.

Isekeskis on quokkad rahumeelsed. Isased emaste pärast ei võitle, samuti ei võitle nad ka toidu ja vee pärast. Ainus, mis neid võitlusse ajab, on vaba ja varjuline tukkumiskoht.

Uudishimulikud, sümpaatsed ja kartmatud, on quokkad inimestega leppinud. Inimeste käest on nad harjunud süüa saama ja loomakesed on kurikuulsad selle poolest, et neil on kombeks käia ümberkaudseid maju rüüstamas, et saada vähese vaevaga kõht täis. Lemmikpaigad toiduotsinguteks on kämpingud ja noortehostelid, kus vähese vaevaga on võimalik toidupalasid hankida.

Quokkad ei saa inimeste käest ainult süüa, vaid nad oskavad end inimeste kulul ka lõbustada. Näiteks ajanud kord ühel pimedal ööl Bangori ülikooli teadlane Matt Hayward ühe emase, Imelda nime kandva quokka jälge.

Ühtäkki sai teadlane aru, et teda jälitatakse. “Kuulsin samme lähenemas, aga iga kord, kui lülitasin välja jälgimisseadmed, sammud kadusid," kirjeldas teadlane kogetut. Just siis, kui teadlase juuksed hirmust peas püsti tõusid, nägi ta väikest peakes põõsast piilumas - see oligi tema jälitaja, Imelda.

Halb ema?

Quokka puhul on seegi iseäralik, et kui on oht kiskja rünnakuks, heidab ema oma poja kukrust välja. Poeg, kukkunud maapinnale, teeb sisisevaid häälitsusi, mis kiskja kohale meelditavad, ja ema pääseb.

Metsikus looduses elavate quokkade populatsioon väheneb, sest kiskjad nagu rebased ja kassid on järjekndlalt hõivamas quokkade territooriumi. Quokkadele võib kahju põhjustada ka inimene, kuid vähemalt Rottnesti saare võimud trahvivad igaühet, kes quokka puudutamiselt tabatakse 300 dollari suuruse rahatrahviga.

Miks aga quokka naeratab? Täpselt vastust ei tea keegi, kuid arvatakse, et tegemist on evolutsiooni käigus kujunenud eripäraga.

Allikas: mentalfloss.com