Siili-Jupsu õnnelikult lõppenud eksirännak



Siili-Jupsu õnnelikult lõppenud eksirännak
Siil kerasFoto: MorgueFile

Ühel hirmpalaval heinakuulõpu-poolsel päeval ilmus meie asutuse ukse taha iseäranis okkaline tegelinski, kes sisseastumise asemel puges koonupidi välistrepi nurka ja sinna pea liikumatult püsima jäigi.

Ootamatult tulnud külaline nihutas end sealt kiviklibult vaid paaril korral kümmekond sentimeetrit, et suruda kõht vastu mullapinnalapikest ja leidnud pisut leevendust kimbutavale kuumusele, puges aga jälle turvanurka tagasi.
Nagu lugeja juba aru sai, oli tegemist siilikesega, täpsustuseks olgu öeldud, et päris titeohtu tegelasega, kel okkad siiski juba mehemoodi turris. Tema arvatavat vanust oli suht raske määratleda, aga näpuga puutumisel näitas kerratõmbuv mütakas üles arvestatavat torkimisvalmidust ja pealtnäha armas popsumine (mis, hiljem internetist uurituna, tähendavat siilikeelset sõimupuhangut) kõrvaga kuuldav. Kuna vastsündinud siili okkakesed pidavat olema valged ja pehmed, siis sipupüksteperioodi tundus ta olevat minetanud.
Ei osanud nõutud kahejalgsed esialgu muud peale hakata, kui okaskerakesele kobrulehti päikse varjuks peale sättida ja vett joogiks pakkuda, lootuses, et kodunt ehk liiga kaugele kõmpinud okaslapsuke kenasti oma emme kaitsva okkalise tiiva alla tagasi sibab.

Kuidas päästa okaskera?

Aga tööpäeva lõpuks oli selge, et sibamisest siiski asja ei saa, sest polnud ta sammukestki mingis suunas astuma asutanud ja teda pisut liikuma sudides selgus, et üks tagumine käpake käis liipamisi külje poolt välja. Kuna ööseks ei raatsinud-julgenud tillukest külalist sinna konutama jätta, panime pead tööle, mis temast õigupoolest nüüd saama peaks, sest kartus oli, et ta nõndaviisi ööd üle ei elagi. Ja ehkki pole õige eksinud loomalapsi kodustada, tundus veelgi vähem õige teda taolises hädises ja abitus olukorras omapäi jätta. Kuhugi loomakaitse- või muusse taolisesse ametisse helistamine tundus mitte kõige mõttekam, sest vaevalt et iga pisieluka pärast kohale tulema hakatakse ja kõiki „siilikesi udus“ päästma tõtatakse. Kõige loogilisem tundus seega ta ajutiselt toimetada kuhugi loodussõbralikku aeda, kus julgeolek pisut enam kindlustatud, aga kel töökaaslastest omad hoovid, neil ka koeraklähvitsad seal ringi karglemas ja võõrasse aeda sokutamine ei tundunud samuti õige tegu. 

Loe veel

Taaskord targast internetist juhtnööre otsides saime sedavõrd targemaks, et siilimamma toob aastas ilmale kaks pesakonda pojukesi ning selgus et just suvelõpupesakonnaga, ehk siis abitumas olekus pojukestega, veedab kohusetundlik mamma terve talve koos ja ilmselgelt oli meie hoolealune just sellest viimase satsist. Nii et tolles valguses tundus ema-poja lahutamine iseäranis taunitav tegu ja sestap langes ära ka varuvariant, et toimetada ta minu suvekodu aeda, kuivõrd see välistanuks igasuguse võimaluse tal oma perekond üles leida.
Remargi korras – varasemalt, suisa kahel korral, olen kesk linnaliiklust ukerdava siili oma aeda varjupaika toimetanud, aga nondel kordadel oli tegemist sügavalt täiskasvanud isenditega, kes oleks muidu ilmselgelt oma elunatukese lõpetanud autorataste all.
Niisiis sai ühiselt vastu võetud otsus, et võtan hetkel korteri-inimesena vastutuse enda peale ja pakun talle asenduskodu, paariks-kolmeks päevaks, kuni ta pisut toibub ja oma igapäevatoimetusi taas looduses jätkata saab. Ja nõnda siis, siilipoiss tagaistmel pappkastis lehtedest ja rohust pesakeses krõbistamas, kodu poole sõitsingi. Ja mis seal salata, tundsin üha kasvavat vastutust, suisa nii, et oleks hea meelega tahaaknale tahtnud kinnitada kleepsu „põnn pardal“.:)

Heal lapsel mitu nime

Kuivõrd meie leidlapsuke terve päeva oli õnnetuna ninapidi trepinurgas konutanud, siis oli siililegi selge, et kõhutäiteks polnud ta vähimatki hankinud ja nii uurisingi algatuseks, millised produktid siili toidulaua katmiseks loosi läheks.
Isiklikult mul siilidega viimane kokkupuude oli jäänud suht kaugesse aega, mil lapsepõlves ja pisut hiljemgi maakodu aias sai vudivaid okaskerasid piimaga kostitatud, ent nüüd selgus ülla-ülla, et tänapäeval teadlik inimene siilidele enam piima ei anna, lausa ei tohigi, kuivõrd see tekitab loomakesel kõhulahtisust ja muid terviseprobleeme. Söögipoolise mõttes tekkis silme ette pilt tigusid, vihmausse ja muidu mutukaid mugivast siilist, ent kuna teatavaks sai tõsiasi, et kaasaegsete siilide maius on hoopiski eelkõige trendikas kassitoit, siis seadsingi sammud toidujahiks mullas tuhnimise asemel kauplusse. Esmalt sõidutasin oma ootamatult süllesadanud lemmikloomakese koju, sest äärmiselt vastutustundetu oleks olnud loomabeebi jätta päikesest kuumutatud autosse ootama. Ja kui ta koos papp-residentsiga tuppa asetasin, sai ta endale ka automaatselt üle huulte lipsanud nime, kuivõrd saatsin seda toimingut sõnadega: „Noh Jupsu, oota mind nüüd ilusasti.“ Hiljem hüüdsin teda, tõsi küll, vaheldumisi ka Juspsikuks, Tupsukeseks, Nupsuks-Nöpsuks jms.

Siil igasse kodusse

Kassitoiduriiuli ees toimus muuseas üks lõbus intsident, mis tõendab veelkord, millised uskumatud olukordade kokkulangevused meid mõnikord tabada/rabada võivad. Kuna minu Jupsuke oli siilipoeg, siis otsustasin, et talle on vaja mõistagi justnimelt kassipojatoitu ja seda siis otsima asusingi, ent võhikuna tekkis valimise käigus otsustusvõimetus. Kuna üks asjatundliku ilmega naisterahvas samuti seal toidupakikesi takseeris, uurisingi, kas ta ehk oskab soovitada mõnd kvaliteetset kassipojatoitu. Sain vastuseks, et seda otsib ta just ise ka, aga et ta vajab seda ühele pisut veidrale loomale – tal nimelt olevat kodus siil.
See tundus liigagi uskumatu, et kaks inimesest ühel ja samal ajal otsivad kassitoidu riiulist siilile süüa ja nii ma naerma purskasingi, et uskugu või mitte, aga ka mina otsin siilile süüa. Nagu selgus, selle vahega siiski, et tema okaskera oli trendikas lemmikloom, Aafrika kääbussiil, aga minu oma tavaline metsaelukake. Olime mõlemad sellest kentsakast kokkusattumusest tükk aega lõbustatud.
Nõndaks. Koju naastes tekkis mul siiski pisuke paanika, et mis siis saab, kui mu okkaline kasupojuke kiisude ninaesise ära põlgab, aga see mure lämmatati eos – jõudsin vaevu purgikaantest komplekteeritud „serviisi“ vee ja konserviga kastikesse sokutada, kui selle manu suisa söösteti ja kuuldavalt matsutama kukuti, sööginõu tühjenes minu silme all hämmastava kiirusega, sama teed läks ka väikeste vaheaegadega pandud teine ja kolmaski söögikord. See andis kindlustunnet, et tervisega on loomakesel vähemalt kõik korras - kui suuke matsub, küll siis jalake ka varsti tatsub ja õige pea on võimalik ta taas loodusesse läkitada. Paari päeva jagu otsustasin oma hoolealust siiski veel natukene nunnutada ja kosutada.

Mitmed-setmed uudistajad

Et ma oma nunnutamisega tahtmatult puusse ei paneks, surfasin õhtul mööda netti ja sain oluliselt haritumaks, nii siilide käitumise, harjumuste kui üldse kogu siilinduse kohta. Ja seda toredam oli neid teadmisi hankida, kui samal ajal uuritavate esindaja mul arvuti kõrval pappkastis nahistas. Muuhulgas lugesin ka vihje, et ehkki siil on küll minimõõtu olevus, pidavat teda toatingimustes hooldades tekkima tunne, et pidamisel on paar notsut – nõnda hullusti pidavat nad lehkama. Peab tunnistama, et tõetera selles väites siiski on, aga väga südamesse ei maksaks seda ka võtta (ehkki poeg mul naljaga pooleks torises, et ma olevat korterist sujuvalt lauda teinud). Aga üsna spetsiifiline hõng siiski ringi heljus (no eks ta ju sõi ja üksiti väljutas ka kõik need päevad üsna mehiselt), vaatamata sellele, et käisin tema karbikodu sisustust lehtede ja rohu näol hommikul-õhtul õues vahetamas. Selle protseduuri käigus lasin Jupsukese ringi sibama, et ta saaks oma liipajalga tugevamaks treenida. Ühel korral oli huvitav, ehkki ka pisut õõvastav vaatepilt, kuis sibavat siilipoissi jälgisid pingsalt kaks pirakat varest, kes ülbelt rohule maandusid ja talle kraaksatades üha lähemale keksisid. Miskipärast ütles sisetunne, et see pole pelgas uudishimu, vaid neil hoopiski kurjad plaanid mõttes mõlguvad ja nii oli mul tükk tegemist, et neid oma pahaaimamatult sibavast sõbrakesest eemale peletada, muudkui uuesti ja uuesti tulid nad.

Aga oh kui siiralt rõõmsad olid majaümbruse lapsukesed teda nähes, üks pisike poiss õhkas südamepõhjast, et: „Appikene, ma pole mitte kunagi päris siili näinud!“ ja abivalmilt otsiti talle mööda aiaääri ka teokarpe, mis, tõsi küll, seest tühjad, nii et Jupsu neist krõbuskitest suuremat ei pidanud.
Nõnda ma siis oma siilikest seal jalutasin kordi ja kordi, üha kiiremini ta sibama hakkas, nii et mul oli lõpuks sammupidamisega suisa tegemist. Ja ei saa salata, et vilksatas peast läbi ka mõtteke, et äkki ikka jätangi ta päriselt endale, kuidagi väga armsaks jõudis ta paari päevaga saada. Tekkis kujutluspilt, kuis tal suuremaks saades võiks jalutamise ajal rakmekesedki ümber olla nagu kassidel, koertel ja põssadel, kes kuulekalt pererahvaga ringi patseerivad. Aga selge mõistus siiski seljatas selle uitmõtte, sest looduslooma koht on ikkagi sünnipärases keskkonnas ja mida kiiremini ta sinna tagasi pääseb, seda parem, muidu harjub liialt kandikul ettekantuga ja looduses teda keegi ju kassitoiduga poputama ei hakka.

Tagasi Eedenisse

Ja saigi teoks hüvastijätt - neljandamal päeval oli selge, et Jupsuke vudib looduse kutsele reageerides üha kindlamalt ning tundus õige aeg tema loodusesse lähetamiseks. Töökaaslastega korraldasime talle toreda lehva-lehva-tseremoonia – andsime veel viimast korda konservikest ja viisime üle tee põõsastiku äärde pikema rohu sisse, kust ta suure tõenäosusega meie juurde ilmus ning kuhu ta nüüd üleõla vaatamata sukeldus. Pildistasime ja suisa filmisime seda minekut, nii et temast sai vaieldamatult Sauna tänava Staar-siil. Nagu meil siin maarjamaal kombeks ju on – kes vähegi miskit rohkem näinud-teinud, on staar valmis. 

Olen paaril korral käinud sinna põõsastikku pilku heitmas, et ehk näen vilksamisi oma Jupsukest, uskudes teda ära tundvat küll, kuivõrd ta okkalisel seljapinnal oli üks heledam laiguke. Mu luureretked kahjuks pole vilja kandnud, ent sisetunne ütleb, et ta on kenasti oma okkalise pere rüpes tagasi ja naudib täisväärtuslikku siilielu, tehes muuhulgas ettevalmistusi talviseks põõnamiseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare