Südantlõhestavad kirjeldused | Kas ja kuidas loomad teineteist leinavad?


Südantlõhestavad kirjeldused | Kas ja kuidas loomad teineteist leinavad?
Pixabay

Inimeste leinast ja sellega toimetulekust on palju räägitud. Hoopis vähem on tähelepanu pööratud loomade leinale – kas ja millised loomad tajuvad oma lähedaste kaotust ning kuidas nad üldse leina väljendavad?

Pole kahtlustki, et paljud loomad on võimelised kogema suuri sügavaid emotsioone – täpselt nii, nagu teevad seda inimesed. Üks emotsioonidest, mida loomad näitavad selgelt ja üheselt mõistetavalt, ongi just lein. Järgnevalt mõningad kirjeldused kogenud loomateadlastelt, kes selgitavad, kuidas mingid loomad leinaga toime tulevad.

Elevandid väljendavad kaotusvalu iga osaga endast

Üheks parimaks loomade leinamise näiteks on elevandi leinamisrituaalid, mida on uurinud mitmed teadlased, Joyce Poole teiste seas. Joyce Poole on kirjeldanud üht kurba sündmust järgmiselt:
„Kui ma nägin Tonie apaatiat oma surnud vastsündinu pärast, sain esimest korda tõsiselt aru, et elevandid leinavad. Mul ei unune ta näoilme kunagi – ta silmad, ta suu, see, kuidas ta hoidis oma kõrvu, oma pead, enda keha. Iga osa temast väljendas selgelt leina.”

Cynthia Moss on samuti kirjeldanud ühe elevandipere käitumist pärast seda, kui üht liikmetest oli tulistatud:
„Teresia ja Trista muutusid hirmust täiesti meeletuks ja üritasid teda üles tõsta. Nad püüdsid oma kihvu tema selja ja pea alla lükata. Pärast mitut katsetust õnnestuski neil ta istuvasse asendisse tõsta, aga ta keha vajus kohe tagasi. Tema pere püüdis teha kõike, et teda äratada, nad müksasid ja lükkasid teda kihvaga. Tullulah isegi läks ja korjas muru ning püüdis seda talle suhu panna.”

Seotud lood:

Gorillad on tuntud selle poolest, et üritavad oma surnud sõpru üles äratada

Mõistagi kogevad inimestele lisaks leina ka teised esikloomalised. Gorilla Gana tundis selget kurbust oma poja kaotuse üle. Pilt temast oma surnud pojakest kandmas levis üle maailma. Jane Goodall vaatles aga Flinti, üht noort šimpansit, kes eemaldus pärast oma ema surma enda rühmast, lõpetas söömise ja suri lõpuks murtud südamest. Ta on kirjeldanud seda oma raamatus „Through a Window” järgnevalt:
„Mitte kunagi ilmselt ei suuda ma unustada vaatepilti, kuidas Flint ronis kolm päeva pärast Flo surma aeglaselt puu otsa. Ta liikus mööda üht oksa, seejärel peatus ja seisis emotsioonituna ning vaatas alla tühja pesasse. Mõne minuti pärast pööras ta ümber ja ronis alla nagu vana mees, kõndis mõned sammud, misjärel viskas pikali ja vaatas silmad pärani kaugusesse. Seda pesa olid tema ja Flo mõnda aega jaganud, enne kui Flo suri ... Oma venna juuresolekul suutis Flint natuke depressiooni maha raputada. Siis aga eemaldus ta äkitselt rühmast ja kiirustas tagasi kohta, kus Flo suri, ja langes veel hoopis sügavamasse depressiooni ... Flint muutus üha loiumaks, keeldus toidust ja tema immuunsüsteem nõrgenes, nii et ta haigestus. Viimane kord, kui teda enne surma nägin, oli ta pilk täiesti tühi, ta oli nii kurnatud ja üleni depressioonis, kössitas vaid liikumatult lähedal kohale, kus Flo suri ... Viimane lühike teekond, mille ta läbis – seejuures iga paari sammu järel jalgu puhates –, oli just nimelt kohta, kus Flo surnud keha lamas. Ta jäi sinna päris mitmeks tunniks, vahepeal pikalt-pikalt vett jälgides. Ta võitles veel pisut edasi, aga siis tõmbas end rõngasse ja ei liigutanud enam kunagi.”

Gorillad on tuntud selle poolest, et üritavad oma surnud sõpru üles äratada. Donna Fernandes, Buffalo loomaaia direktor, on kirjeldanud sündmust Bostoni loomaaiast, kus ühe surnud gorilla pikaaegne sõber tuli lahkunuga hüvasti jätma:
„Ta ulgus ja müksas tema rinda ... võttis tükikese lahkunu lemmiktoitu – sellerit – ja pani selle talle käe peale, üritades teda samal ajal äratada. Ma nutsin, see oli nii emotsionaalne.”

Laama võib oma lähedase kaotuse korral soovida end samuti surmale kätte anda

Loe veel

Betsy Webb Alaskalt on kirjeldanud laamade leina:
„Laamad on oma loomult seltskondlikud, äärmiselt tundlikud ja neil tekib omavahel sügav side. Neil on kombeks karjamaal samas piirkonnas süüa, nad magavad teineteise kõrval ja hoiavad üksteise lähedusse, kui puutuvad kokku mõne võõra looma või kiskjaga. Kui nad on kuskile teel, muutuvad nad väga ärevaks, kui teineteist silmist kaotavad (näiteks kui üks teeb väsimusest puhkepausi ja jääb teistest maha). Nad häälitsevad päris palju. Mu lemmik on nende tervituskutsung, mis kõlab nagu õrn torupilliheli. Kui meie pere Coloradost Alaskale kolis, võtsime oma kaks Colorado laamat ühes. Saatuslikult juhtus aga nii, et saime oma uue maja ja maadega kaasa ka kaks Alaska laamat. Mõlemad paaridest olid oma eelneva elu koos veetnud. Alguses hoidsid paarid teineteisest natuke eemale, aga ajaga said nad suurteks sõpradeks ja moodustasid neliku. Paar aastat hiljem aga juhtus nii, et kõige vanem Laama, 27-aastane Boone, suri ootamatult. Ta lihtsalt lamas ühel päeval külili maas ja oli liiga nõrk, et end püsti vedada. Järgmisel päeval suri tema elupartner Bridger täpselt samal moel tema kõrval. Parasjagu oli varakevad, mistõttu maa oli endiselt külmunud, nii et palkasime sõbra nende hauda ette valmistama. Matsime nad kohe aia taha. Teine paar, Taffy ja Pumpernickel, seisid kõrval ning vaatasid kogu protsessi pealt. Järgmised kaks päeva seisis stoiline Taffy haua kõrval ning jälgis maas olevat auku. Ta vaevu liikus paigast. Kergesti ärrituv Pumpernickel oli oma väikses laudas ja nuttis ahastusest kaks päeva. Kolmandal päeval said nad oma leinast üle ja jätkasid enda tavaliste tegevustega. Kas Bridger ise tahtis pärast oma eluaegse sõbra Boone'i kaotust elust loobuda? Taffy ja Pumpernickel aga, mõlemad väga erinevad isiksused, leinasid mõlemad omamoodi. Minule oligi kahe laama kaotuse juures kõige liigutavam mälestus kogeda seda hoolivat ja harmoonilist laamade surma ning leinamisprotsessi.”

Harakad annavad hukkunust lähikonnas teada, moodustades valjuhäälse leinakoori

Ka harakad leinavad. Üks Boltoni farmiomanik on kirjeldanud harakate leina järgmiselt:
„Mul on Ühendkuningriigis Boltonis farm ja selle vallutasid harakad. Lähedalolevate harakate reaktsioon oma liigikaaslase surnukeha peale meenutas stseeni filmist „Linnud” – nad piirasid elutu linnu ümber ja püüdsid teda oma nokkadega üles äratada. Kui nad tõdesid lõpuks, et linnuke on tõesti surnud, lasti liikvele meeletult vali hädakisa, mis muutus aina valjemaks (harakaid oli kuskil 20 ümber). Lähedalolev mets kajas vastu ja umbes minuti pärast kuuldus kõikjalt lähikonnast, kuidas tuhanded harakad said surmast teada ning hakkasid samuti leina väljendama. See tekitas isegi pisut hirmu, nii et jäin selle lõppemiseni turvaliselt lauta varjule.”

Allikas: Psychology Today

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare