Susanne ja Qiusepiine – Eestis haruldased lokkiskarvalised villasead



Susanne ja Qiusepiine – Eestis haruldased lokkiskarvalised villasead
Pilt on illustreerivFoto: Wikipedia

Lõuna-Läänemaal Hanila vallas Mõisakülas asuvas Ranna rantšos elab neli Ungari villasiga mangalitsat.

Villasiga pole tavaline loom oma põliskodus Ungariski, saati siis Eestis. Esimesed villasead kolisid Eestisse mullu aprillis, kaks neist, Susanne ja Qiusepiine tulid elama Läänemaale Ranna rantšosse.
„Siga on ikka siga,“ ütleb Ranna rantšo perenaine Ande Arula ja muheleb.

Armastus pori ja munade vastu
Ande on vee voolikust jooksma keeranud. Sea- ja kanaaedikus laiutab tubli porilomp. Porilombis püherdab ilmse mõnuga suur Ungari villasiga Qiusepiine. Qiusepiine lokkis karv on püdela poriga koos. Ilusast kuldsest, nagu efektlakiga üle pihustatud seast saab ühtäkki väga porine siga. Siis ajab Qiusepiine end üles, sörgib fotograaf Arvo Tarmula juurde ja… raputab end. Tarmula röögatab ja kargab mitu pikka sammu tagasi. Qiusepiine vahib talle arusaamatuses järele, raputab end veel korra, hakkab lustiga kanu taga ajama ja kaob kaarega lauta. „Kasutab võimalust, et pole aega teda praegu taga ajada. Läks munavargile,“ nendib Ande. Laudas on kanapesad. Küll üks õige villasiga teab, mis on hea.

Tegelikult on Ungari villasiga mangalitsa ikka üsna teistmoodi tegelane. Tegelikult ei ole mangalitsaga päris nii, et siga on siga. Kui Ande neli aastat tagasi esimest korda villasea pilti nägi, siis arvas ta, et see on fotomontaaž. Siis nägi villasea pilti Ande sõbratar Viktoria Kaasik Pärnu külje alt Nurmenuku talust, ja tõi kolm imesiga endale Lätist kohale. Otse loomulikult pidi ka Ande endale villasead saama ja sõitis neile järele. Aga villasigade ost pole niisama, ega neid karjakaupa ringi jookse. Kui Ande oleks 15 minutit hiljaks jäänud, oleks ta ka villasigadest ilma jäänud. Aga Ande ei jäänud hiljaks, jõudis 15 minutit enne teist ostjat kohale, kes ees, see mees, ja tõi lokkis põrsad koju.

Loe veel

Seotud lood:

Suhted teiste loomadega
Nii ongi juhtunud, et kuigi Ranna rantšo karjamaal, aedikuis, latrites, puurides ja õue peal elutseb kokku ligi 400 elukat: eri tõugu hobuseid, Šoti mägiveiseid, hereforde, nutriaid, viit tõugu küülikuid, nelja tõugu kitsi, kolme tõugu lambaid, kanu ja kalkuneid, parte ja paabuline, vutte ja hanesid ja… sadat sorti sigu, nagu Ande Arula ütleb, on Ranna rantšo vaieldamatud staarid just Ungari villasead.
„Ise teavad nad seda väga hästi,“ ütleb Ande. Kui aprillis oli maamessile minek ja Susanne ja Qiusepiine said aru, et neid ei võetagi kaasa, olid aedikusse tagasi tõrjutud emandad Ande sõnul ikka väga solvunud. Andel tuli paar-kolm kitse seltsidaamideks maha jätta, et staarsead oma aedikusse päris üksi maha ei jääks.

Staariks olekut paistab ka sellest, et õeksed Susanne ja Qiusepiine hoiavad kokku ja teist tõugu sigadest suurt nad lugu ei pea. „Teised sead on nende jaoks ikka nii matsid, et nad ei taha nendega suurt kokku puutuda,“ nendib Ande.

Minisigadest on Susanne ja Qiusepiine lihtsalt üle. Need väikesed pudinad pole üldse tähelepanu väärt. Hiiglasuure Täpiku, mets- ja kodusea ristandi eest panevad Susanne ja Qiuesepiine padavai minema, et kokku ei puutuks. Kui Täpik silmapiirile ilmub, kostab Susanne ja Qiusepiine kärsast kiuksatus, et kaitstagu neid ometi tolle hõreda karvaga looma eest. Säherdune mõttetus juba nendega tutvust ei sobita! Teiste loomadega, ütleb Ande, saavad nad hästi läbi.

Põrsasoovijaid on palju
Susanne ja Qiusepiine on praegu aastased. Viie-kuuekilostest kitsepiima peal üles kasvanud hakatistest on saanud enam kui sajakilosed stoilised emandad. Ungari villasiga, muide, on loom, kellest saab toda ehtsat ungari pekki, ta võib koguda 300–400 kilo kaalu, aga Ranna rantšos villasigadest otse loomulikult ungari pekki ei saanud, said ikka lemmikloomad, nagu on kõik muudki loomad rantšos.

Kui Ande põrsad mullu aprillis Lätist Mõisakülla kolis, olid nad kaks viiest Eestis elavast villaseast. Aastaga on villasigade arv Eestis kahekordistunud: Ande pakub, et neid võiks olla ehk kümmekond, ja Ande isegi on vahepeal kaks uut mangalitsat rantšosse kolinud, nii et praegu on neid Ranna rantšos neli: peale aastaste Susanne ja Qiusepiine veel neljakuune Peeter Paan ja pooleaastane Piripiiga.
Peeter Paani tõi Ande rantšosse õestele peigmeheks, aga vähemasti sel kevadel põlgasid õeksed ta ära. „Küllap ta tundus neile sihuke väike mõttetu mehike või tüütu puberteet,“ ütleb Ande.

Praegu peaksid Susanne ja Qiusepiine siiski tiined olema, sest Peeter Paani asemel pakkus neile huvi kaheksa-aastane metssiga Rudolf. Et kokku kolmest komponenttõust aretatud villasigades on peale kodu- ja rasvasea vere metsseaverd nagunii, pole sest hullu, nii et mais-juunis võiks põrsaid oodata. Ande loodab, et edaspidi, kui kasvab, hakkab ehk Peeter Paangi õestele meeldima. Siis võiks jõuluks sulus olla esimene sats puhast verd villaseapõrsaid. Pole hirmugi, et villaseapõrsaid liiga palju saaks.„Tellimisnimekiri on juba praegu nii pikk, et kaks aastat jutti oleks kõik müüdud,“ ütleb Ande. Pealegi pole villasead produktiivsed. Korraga sünnib viis-kuus põrsast, tavalise kodusea 13-18 kõrval pole see midagi. Väikesed pesakonnad on üks põhjus, miks on mangalitsad Ungaris ohustatud ja kaitsealuste koduloomatõugude nimekirjas. Nii et sealgi pole nad tavalised.

Susanne, Qiusepiine, Peeter Paan ja Piripiiga on Ande kinnitusel väga tõulised. Täpselt sihukesed nagu üks puhast tõugu ungari villasiga olema peab: tumedad tissid, tume kärss, tume silmaümbrus, kõrvad teravad, kõrvade taga roosa laik.
Susanne ja Peeter Paan on hallid, hall on villasigade kõige tavalisem värv, harvem esineb kuldseid ja musti. Qiusepiine on kuldne ja Piripiiga on must.

Tavaseast erksama loomuga
Silmaga kaedes pole võimalik villasiga mõne teise seaga segi ajada. Kõigepealt vill. See on paks, lokkis ja kohev. Ranna rantšos, kus elutseb suur hulk ristandeid, on külalised pidanud Susannet ja Qiusepiinet lamba ja sea vallatuseks. Peale villa on neil lokkis karvaga sabad ja kõrvad nagu lokaatorid, kõrged jalad ja ilusad pikad mustad ripsmed. Kui Susannele ja Qiusepiinele leiba anda, siis istuvad pepsid emandad justnagu koerad ja kui tarvis, ka sitsivad.

Kevadel, ilma soojenedes, laseb villasiga villa maha, augustis hakkab uuesti talvekarva kasvatama. „Pügada neid ei saa nagu lambaid?“ pärin. „Saab ikka,“ ütleb Ande ja hakkab naerma, „aga villaga pole suurt midagi teha. Ainukesed potentsiaalsed kliendid on ripsmepanijad!“ Villasea karv on krussis ja jäik.

Aasta jooksul end villasigade hingeeluga kurssi saanud Ande ütleb, et ka iseloomult on mangalitsad teistest sigadest teistmoodi: tükk maad aktiivsemad, ergumad, tahavad suhelda. Kui Ande heina sisse pikali viskab, viskavad Susanne ja Qiusepiine üks ühele, teine teisele poole kõrvale. „Tulevad kaissu,“ ütleb Ande. Veel ütleb Ande, et hommikuti nuusutavad villasead teised loomad üle, küsivad, kuidas on tuju. Mõtlen, et seda see Piripiiga siis minuga enne sealt suluserva tagant nii pikalt ja põhjalikult jutustas. Piiga häälitsused olid eri intonatsiooni ja valjusega. Oli ikka tõsine jutt, mitte tühipaljas ruigamine.

Eriti jutumaias ja pretensioonikas olla Qiusepiine. Kui ikka Qiusepiine tahtvat mõne elukaga suhelda, aga suheldav parasjagu magavat, löövat Qiusepiine magaja silmapilk maast lahti. Susanne olla õest leebem, polevat nii dominantne kui Qiusepiine. Peeter Paan ja Piripiiga on alles nii maimud, et ei saa iseloomust õieti sotti, aga Ande ütleb, et Peeter Paan tundub tulevat rahulikuma loomuga.

Sobib algajale talunikule
Villasigu soovitab Ande pidada algajail talunikel lastele lemmikloomaks. Nad on sotsiaalsed ja sõbralikud. Ande sabas jooksevad villasead nagu koerad. Ande on isegi lubanud, et ostab traksid ja jalutab, mitusada kilo villasiga paela otsas. Seni ei ole sellest ajapuudusel asja saanud, aga võib-olla saab. Villasiga on pikaeealine, elab kuni 15aastaseks.

Pidada on teda lihtne: mangalitsa kõrge jalg, tugev luustik ja paks vill näitavad, et nad on väljas elajad loomad, olgu külma kui tahes palju. Üks õige villasiga sööb suvel rohtu ja juurikaid, talvel heina.
„Ideaalsed maaharijad: söövad umbrohu välja, sügisel künnavad maa ära kah,“ ütleb Ande. Ande villasead paraku veetsid katkuhirmus oma esimese talve laudas. Peale heina saavad nad künasse väheke jahu. Ja kuigi staarid, ei pirtsuta villasead toiduga ealeski. Kui muud sead tõmbavat kärsa vingu, kui näevad jahu asemel künas teri, siis villasead pistvat hea isuga nahka kõik, mis ette antakse.
Kaie Ilves

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare