Teadlaste ebaõnnestunud eksperimendi tulemusel põgenenud ohtlikud „tapjamesilased“ on tänaseks tapnud sadu ameeriklasi

 (1)

Teadlaste ebaõnnestunud eksperimendi tulemusel põgenenud ohtlikud „tapjamesilased“ on tänaseks tapnud sadu ameeriklasi
Pixabay

„Tapjamesilaste“ päritolulugu näib olevat justkui katastrooffilmist maha kirjutatud. See algas 1950ndatel aastatel tagasihoidlikust katsest mee tootmist suurendada ja lõppes tuhandete äsjaloodud tapjamesilaste eksikombel põgenemapääsemisega, kes jätsid endast maha tuhandeid nõelatud laipu.

Kõik sai alguse 1957. aastal Brasiiliast, Rio Claro lähedal asuvast laborist. Brasiilia valitsus esitas bioloog Warwick E. Kerrile tellimuse luua selline mesilaste liik, kes toodaks rohkem mett. Kunagi Lõuna-Ameerikasse sissetoodud Euroopa mesilasliigid olid osutunud Brasiilia unises kuumuses kahjuks üsna ebaproduktiivseteks.

„Euroopa mesilased lihtsalt istusid päev otsa võrkkiiges ja jõid limonaadi,“ kirjeldas olukorda mesinik ja Kalifornia Ülikooli Davise uurimiskeskuse emeriitprofessor Eric Müssen. „Kuna dr Kerril polnud tõuaretuse alal kuigi palju kogemusi, arvas ta, et kui lisada Euroopa mesilastele mõned Aafrika geenid, oleks tulemuseks hübriid, mis suudaks troopikas paremini mett koguda kui Euroopa parasvöötme-kliima mesilased.“

Lõppkokkuvõttes lõid Kerr ja tema meeskond valikulise aretuse tulemusel afrikaniseeritud mesilased. Esialgu oli katse edukas, kuna tundus, et uued hübriidid olid meetootmisel märksa produktiivsemad. Ent sel oli üks oluline negatiivne külg – nimelt arenesid neil välja väga äärmuslikud koloonia kaitse instinktid.

Loe veel

Seotud lood:

Kuidagi, väga segastel asjaoludel, õnnestus tuhandetel mesilastel põgeneda. „Tuntuim ja kõige sensatsioonalisem mesilaste „vabastamise“ lugu räägib labori külastajast, kellele ei meeldinud näha kuningannasid taru sissepääsuavadel olevate „eraldussirmide“ taga, seega sirmid eemaldati,“ selgitab dr Müssen.

„Selle vea tõttu põgenes loodusesse peaaegu 20 kolooniat. Teoreetiliselt tõi see põgenemine kaasa afrikaniseeritud meemesilaste valdava ülekaalu paljudes Lõuna- ja Kesk-Ameerika piirkondades.“
Kerr palvetas, et nad sureksid oma uues ümbruses kiiresti välja või et nende agressiivsed omadused nõrgeneksid, kui nad järgmiste põlvkondade vältel oma Euroopa sugulastega segunevad. Kuid paraku nii ei läinud. Mesilased liikusid järgmiste aastakümnete jooksul parves läbi Lõuna-Ameerika ja suundusid Kesk-Ameerika kaudu põhja poole. 1980ndate keskpaigaks olid tapjamesilased jõudnud Ühendriikidesse. Nüüd leidub neid paljudes USA lõunaosariikides, sealhulgas Kalifornias, Texases, Arizonas, Nevadas, New Mexicos ja Floridas.

Tapjamesilased on sellest ajast alates põhjustatud vähemalt 400 inimese surma üle kogu maailma, sealhulgas paljud neist USA-s. Näiteks selle kuu alguses suri afrikaniseeritud mesilase nõelamise tagajärjel 60-aastane naine Belize’is. Kuid vaatamata nende hirmuäratavale mainele ja heidutavale nimele, pole nende mürk tegelikult nende Euroopa sugulaste omast tugevam.

„Aafrika mesilase nõelamine pole hullem kui Euroopa meemesilase oma. Surmavaks annuseks on umbes 1000 nõelamist,“ ütles Sussexi ülikooli mesilaste ja loomade käitumise ekspert professor Francis Ratnieks. „Nad on ohtlikumad, sest on tõenäoline, et nad kaitsevad oma kolooniat arvukamalt. Ja kuna ühes koloonias on 10 000 või enamgi mesilast, võib saatuslik annus inimesele osaks saada.“

Need hübriidid ei saanud tegelikult oma „tapjamesilase“ nime seetõttu, et nad on võimelised inimesi tapma. Portugali keeles hüüti neid uusi mesilasi „palgamõrvar-mesilasteks“, sest tillukesed sülemid kinnituvad Euroopa mesilaste tarude külge, tappes lõpuks kuninganna ja asendades ta enda omaga. Sõna „palgamõrvar“ läks lihtsalt tõlkes veidi kaduma ja nad said tuntuks kui "tapjamesilased". Samuti viitavad tõendeid sellele, et osad tapjamesilased muutuvad vähem agressiivseks.

Teadlased, kes uurisid afrikaniseeritud meemesilaste agressiivsust Puerto Ricos, avastasid, et nad on tegelikult umbes sama agressiivsed kui Euroopa mesilased. Tapjamesilased jõudsid saarele kõigest 1990ndate aastate keskel ja see tähendab, et too muutus käitumises on toimunud umbes 20 aasta jooksul.

Allikas: iflscience.com

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare