Vabatahtlikud loomade varjupaiga asukad söövad koerte toidukausist ja nähvavad neile haukudes veel vastugi



Vabatahtlikud loomade varjupaiga asukad söövad koerte toidukausist ja nähvavad neile haukudes veel vastugi
Foto: Tartu Koduta Loomade Varjupaik

Kui enamus loomi ja linde satub loomade varjupaikadesse inimkäe toel, siis Tartu Koduta Loomade Varjupaigas on aastate jooksul olnud mitmeid tegelasi, kes suisa vabatahtlikult varjupaiga territooriumi oma elukohaks on võtnud.

Tartu Koduta Loomade Varjupaiga projektijuhi Kirke Roosaare sõnul on kõige tavapärasemad tegelased otseloomulikult varesed, kes on kohal hoolimata ilmast ja noolivad koerte toidukausse, tekitades koertes ilmselget pahameelt. "Äärmiselt targad linnud – kui koer mõne vabatahtlikuga jalutusringil on, võib koerte toidukausi juurde tekkida lausa kenasti roteeruv järjekord: nokatäis käes, tehakse ruumi järgmisele ja nii sabatab neid viisakalt oma paarkümmend tükki. Kõik koerast järele jäänud toidu ülejäägid leiavad tee vareste kõhtu. On olnud aastaid, kui mõnega neist tekivad varjupaiga töötajatel eriti soojad suhted, kuni põlve peal istumiseni ja on vareseisandaid/emandaid, kes õpivad koerakeele haukumise imiteerimisega ära," räägib Kirke.

Kevadel on kuldnokkade kord käes. Nende tarvis on puukuuri seinale valmis seatud ka pesakastid, mis igal aastal kasutust leiavad. Sinitihased, kaelustuvid, rasvatihastest ja varblastest rääkimata, on varjupaigas sagedasteks külalisteks. Pisiloomadest ei ole ka konnad, sisalikud ja vesilikud Kirke sõnul harvad nähtused. "On juhtunud ka seda, et kevadisel rännuajal maandub mõni pardipaar varjupaiga tiigile, et kaaluda võimalikku pesavalikut, kuid püsipesitsejaks pole ükski neist veel jäänud. Ju põlgavad keskkonda liiga haukuvaks," mõtiskleb Kirke ja lisab, et ka naabrirebased tikuvad teinekord ligi, kuid nende kärntõbine olek tekitab varjupaiga töötajatele pigem muret, kui elevust.

Seotud lood:

Kõige populaarsemad on päris kindlasti mitmeid aastaid Tartu varjupaiga tihedate ja kõrgete kuuskede otsas pesitsevad kakulised – kõrvukrätsud.

Foto: Tartu Koduta Loomade Varjupaik

Nende tulekut enne ei märgatagi, kui kuskil juunikuu lõpu poole tuttavad uksekääksumised puuladvust kostuma hakkavad ja siis käib varjupaiga töötajate hulgas omalaadne võistlus, kes esimesena kakutited ära fikseerib.

Foto: Tartu Koduta Loomade Varjupaik

"Kindel on, et vähemalt viiel viimasel aastal on nad kohal olnud ja eelmisel aastal lausa kahe meeskonnaga: pesi oli kaks. Sel aastal on pesasid üks ja tittesid kaks," räägib Kirke.

Foto: Tartu Koduta Loomade Varjupaik

Loe veel

Kakuliste saabudes aga ei jätku varjupaiga töötajatel südamesopis vareste jaoks enam ruumi, sest varestel on kaitsetute poegadega kurjad plaanid. "Kakulaps on varesest väiksem, kuni ta korralikult lennukõlbulikuks saab ja nii tiirlevad varesed tihti ümberolevate puude otsas ilmselgelt kurjade mõtetega. Ühel aastal neil mõrtsukatöö ilmselt ka õnnestus. Ainuke kakulaps oli puu all nokahoopidega maas," meenutab Kirke ja lisab, et linnupoegade vanemaid paraku tihti näha ei ole. "Kui tittesid piiluma minna, kostuvad ainult võimsad tiivalöögid ja tume vari kaob üle varjupaiga müüri. Vaid korra eelmisel aastal on õnnestunud üks neist eemalt pildile saada."

Selleaastased kääksutajaid vaatab Kirke juba uhkusega, sest pärissuled paistavad ja varsti võib tublidele linnupoegadele ilmselt juba head lendu soovida!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare