Traditsiooniliselt liiguvad orienteerujad metsas jalgsi ning talvel on lume olemasolul populaarne suuskadel orienteerumine. Viimase kümnendi jooksul on populaarseks muutunud ka rattaorienteerumine. Lisaks on ülimenukaks osutunud kõikvõimalikud multispordiüritused ja rogainid ehk matkaorienteerumise võistlused.

Orienteerumine on ülinakkav, palju emotsioone ja vahetut looduse nautimise võimalust pakkuv spordiala. Samas kehaliselt väga nõudlik ning tehniliselt harjutamist vajav.

Viisteist aastat tagasi leidsid saarlased, et kaks meeldivat saab ühendada. Orienteeruda saab väga edukalt ka ratsa. Tänaseks on see algatus lõpuks ka mandrile jõudnud ning seda juba mitme võistlusega. Julget pealehakkamist on jagunud nii Põhja-Eestisse Arma ratsatalu pere eestvedamisel kui Lääne-Eestisse Massu ratsaklubi algatusel.

Selles valguses on paslik arutleda ratsaorienteerumise võistluste korraldamise orienteerumistehnilise poole üle. Igal orienteerumise alal on oma eripära, mis tuleneb liikumise viisist, vahendist ning seatavast ülesandest.

Seni on ratsaorienteerumist peetud klassikaliselt suundorienteerumisena ehk siis on ülesandeks läbida rajameistri maastikule paigutatud punktid nende ette nähtud järjekorras. Samas sobiks kasutada ka valikorienteerumist ja rogaini põhimõtet, kus maastikule asetatud punkte läbitakse vabalt valitud järjekorras ja viimase puhul kindlaks määratud kontrollaja jooksul ka omale jõukohases hulgas.

Ratsa liikumine seab teatavad tingimused kasutatavale maastikule, kuid ei maksa arvata, et hobusega ei saa liikuda väljaspool teid. Oluline on vaid see, et pind, millel liigutakse, oleks piisavalt tugev kandmaks hobust. Metsa tihedus seab vähem piire, kuid rajameister peab oskama sellega siiski arvestada.

Tehniliselt peaks ülesande keerukus olema kooskõlas võistlejate taseme ja oskustega. Orienteerumistehniliselt liiga lihtne rada viib rõhu liialt hobuste vastupidavusele ning vastupidises olukorras võib liiga keerukas ülesanne kustutada edasise huvi.

Millest alustada?

Orienteerumisvõistluse korraldamiseks on tarvis sobivat kaardistatud maastikku, tähiseid ning infotehnoloogilist tuge kontrollpunktide jaamade ning neid ühendava arvutiprogrammi näol. Kogu ettevõtmise olulisim isik on rajameister.

Kuivõrd orienteerumisvõistlusi korraldatakse üle Eesti igal nädalal mitmeid, siis on säärane varustus pea kõikidel klubidel olemas. Edasine on koostöö algatamise küsimus. Rajameistri palkamine ja tehnilise varustuse rentimine maksab, kuid samas – metsas liikumise eest ei küsi enamasti keegi midagi. Edaspidi tekib rajameistri pädevus ilmselt ka ala harrastajatel endil ja seda lihtsamaks korraldamine muutub.

Hobuste tervise seisukohast on mõistlik rakendada kestvusratsutamisele sarnaselt hobuste tervislikku kontrolli vähemalt distantsi lõpetamisel, et vältida hobuste ülekoormamist.

Rajameistri raske ülesanne

Orienteerujad on harjunud liikuma jalgsi või siis rattaga. Vähestele neist on tuttav hobuste võimekus maastiku läbida. Siinkohal on äärmiselt oluline, et kui võistluse korraldamisel võetakse appi orienteerujast rajameister, oleks talle abiks ka ratsuaja, kes aitaks arvutada hobuste võimalikku liikumiskiirust erineval pinnal ja nende maastiku läbimise võimekust ning vältida asjatuid riske ja ohtlikke ülesandeid.

Tihe teedevõrk kaardil tuleb kasuks, kuid tugeva aluspinnase ja hea läbitavuse korral võib kasutada trajektoorivalikus väga hästi ka muid maastikuosi. Kui tihedast metsast hobusega läbi pääseb ja kas ratsanik eelistaks minna läbi vee või üle silla, on juba hea raja planeerimisega antava valiku ülesanne.

Rada peaks kindlasti kujutama endast orienteerumisülesannet, et mitte kujuneda pelgalt veidi põnevamaks kestvusratsutamiseks. Rajameistri jaoks ei ole keeruline punktide läbimist kombineerida ja moodustada selliselt erineva tehnilise raskusastmega radasid. Soovides kaasata lapsi ja algajaid orienteerujaid, on mõistlik luua võistlusteks vähemalt kaks erineva raskusega rada.

Kaart ja selle mõõtkava on juba tehniline täppisteadus, kuid orienteerujad soovitavad kindlasti kasutada päris orienteerumiskaarte, mis on detailsed ja annavad informatsiooni ka metsa läbitavuse ning pinnavormide kohta. Mõõtkava on maitse asi, aga kuna hobused liiguvad suhteliselt kiiresti, on nii kaardilehe suuruse kui ka sobiva detailsuse seisukohast hea kasutada pigem veidi väiksemat mõõtkava, kui seada on jooksjate kõige tavaliseim 1:10000.

Kui suur oleks orienteerumisklubide huvi ratsaorienteerumise võistlusi korraldada on raske öelda, kuid koostööpalvega tasub kindlasti nende jutule minna. Samas võib küsida iganädalaste orienteerumispäevakute korraldajatelt luba startida mõnel rajal ka hobusega. Kindlasti ollakse rõõmsalt nõus jagama teavet, kas vastav maastik on hobusega läbitav.

Küsimusi ja läbiarutamata teemasid on selles vallas rohkem kui küllalt. Kasvõi distantside pikkused ja metsa kasutamise tingimused. Ühtegi regulatsiooni seni veel ei ole. Huvilised arutavad teema üle ning üksteisele antakse nõu Facebooki grupis Ratsaorienteerumine.


Ratsaorienteerumine mujal maailmas

Ratsorienteerumise juured ja põhiline kasutusala, nagu arvata võibki, kuulub militaarvaldkonda. Oluline on olnud kaardi abil ratsa liikumine nii tagalas kui ka otsimis- ja päästetööde juures .

Tänapäeval harrastatakse ratsaorienteerumist kui sporti mitmetes riikides, kuid erinevalt. Ameerika Ühendriikides on ratsaorienteerumine (ingl k competitive mounted orienteering) üpris populaarne ning võistlusalal on suisa oma katusorganisatsioon.

Klassikalise jalgsi orienteerumisega on nende reeglistikul samas vähe pistmist. Tegu on pigem rogainiga ja seda tihti pelgalt radade skeemi kujutaval kaardil. Punkte ei läbita nagu orienteerujad seda teevad, vaid neid otsitakse ette antud maastiku “vihjeobjektide” ning kompassi abil.

Meie põhjanaabrite juures, kus orienteerumine on üleüldiselt ülipopulaarne, harrastatakse päris palju ka orienteerumist ratsa.

Koostöö orienteerumis- ja ratsaspordiklubide vahel on sujuv ja juba pikaajaline. Protokolle otsides on näha, et nii mõnigi klubi teeb päevakutel eraldi raja ratsanikele, mis tähendab, et ratsa on võimalik hooajal orienteeruda iganädalaselt. Võisteldakse nii üksi kui paaridena, enamasti klassikalise suundorienteerumise rajal.

Allikas: Ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.