Venemaal on ratsasport muutumas üha populaarsemaks
Venemaa ratsaspordi struktuur
Algatuseks palun selgitada, kuidas on Venemaal üles ehitatud ratsaspordi administratiivne struktuur. Oluliseks subjektiks on Spordiministeerium, millel 89 regionaalset harukontorit. Kohalikele kontoritele alluvad linnade ja rajoonide spordikomiteed.
Teine oluline struktuur on eraalgatuslik Venemaa Olümpiakomitee, mille moodustavad erinevad alaliidud. Olümpiakomitee osaleb samuti alaliitude tegevuse kordineerimises, seda nii rahvusvaheliselt kui siseriiklikult.
Järgmine strukturaalne tasand on alaliitude käes. Arvestades Venemaa territoriaalset suurust, on iseenesest mõistetav, et föderaalse alaliidu allüksusteks ehk liikmeteks on regionaalsed alaliidud – Moskva oblasti Ratsaliit, Peterburi Ratsaliit jne. Vestluspartnerid meenutavad, et veel mõnda aega tagasi kippus samas regioonis olema mitu alaliidu staatusele pretendeerivat organisatsiooni, näiteks Moskva oblasti Ratsaspordi Liit ja Moskva oblasti Ratsaspordi Assotsiatsioon. Tänaseks on spordiseadusega olukord reguleeritud ning igas regioonis saab olla vaid üks akrediteeritud regionaalne alaliit.
Rohujuure tasandil baseeruvad loomulikult klubid, millised, sarnaselt meilegi, on kas suuremad või väiksemad. Moskva oblastis on näiteks kohaliku alaliidu liikmeteks 170 klubi. Lisaks klubidele asuvad regioonides munitsipaalsed ratsaspordikoolid, mis on kohaliku spordiministeeriumi kontori ja omavalitsuse rahastamisel.
Ratsaspordi populaarsus Venemaal kasvab
Vestluspartnerid tõdevad, et viimastel aastatel on ratsaspordi populaarsus Venemaal kasvanud ja seda nii klassikalistel olümpiaaladel kui ka mitteolümpiaaladel nagu rakendisport ja kestvusratsutamine. Omalaadse nähtusena on Venemaal eraldi spordialana tšigiteerimine, milles peetakse tiitlivõistluseid ja loomulikult on välja töötatud oma määrustik.
Areng ja tase on regiooniti erinev. Arvatavalt on parimal tasemel Moskva ja Moskva oblast, samuti Peterburg ja Leningradi oblast ning Kaliningradi piirkond, mis asub Euroopa tõmbekeskustele oluliselt lähemal. Erupolkovnik Kalinin leiab vestluse käigus, et ratsaspordi tase ja rahva elatustase on omavahel seoses, võrreldes Venemaad ja Saksamaad. Pean tõdema, et nende kahe riigi ratsaspordi ja rahva elatustaseme võrdlus peab tõepoolest paika, kuid kas on see ka üldine reegel, on raske öelda.
Venemaa ja Eesti ratsaspordil on sarnaseid muresid
Küsimusele, mis Venemaa ratsaspordis enim muret valmistab, vaatab peasekretär Voronova, kellega oleme tuttavad pea kümmekond aastat, mulle otsa ja ütleb: „Hillar, sa ju tead isegi – meil on samad mured, mis teilgi Eestis. Tuleme ju samast süsteemist.“ Vesteldes jõuame tõdemusele, et tõepoolest, paljuski murepunktid kattuvad.
Treenerid. Kuigi Venemaal on säilinud võimalused omandada ratsaspordilalast kõrgharidust, napib neilgi haritud ja oma tööd hingega tegevaid treenereid ning seda eriti olulisimal, algajate ja laste tasandil. Sarnaselt meiega tegelevad paljud klubid pigem turistide sõidutamisega, tõsisest sporditegevusest jääb vajaka.
Ütlematagi on selge, et meie hobuste kvaliteet jääb Lääne-Euroopale alla, mainib Voronova. Kuigi selles suhtes on Venemaal positiivsemaid arenguid, ei ole ka rikkal Venemaal leitud tõsiselt suuri rahasid tipphobuste soetamiseks. Hobuste teema juurde lisab aga Kalinin, et põhiline on mitte käega lüüa: me oleme niikuinii viletsamad, mis siin ikka tegeleda. Tuleb tegeleda ja ennast arendada, sest kui on olemas tasemel sportlane, kes ka halvemal hobusel suudab mingitki tulemust näidata, ei ole võimatu tõsiste sponsorite tekkimine, miks mitte ka väljastpoolt riiki. Kalinin toob näite autorallist, kus Venemaa sõitja on jõudnud tõsisesse maailmatiimi.
Samas ei ole sponsorite leidmine Venemaal lihtsate killast. Kui nõukogude ajal sai treener oma andekale õpilasele riigi vahendite arvelt soetada parima hobuse, siis täna enam sellised põhimõtted ei toimi. Nii nagu mujal Euroopas, nii ka Venemaal ei satu alati parimad hobused parimatele ratsanikele. Kahjuks on aga hinnatasemed hobuste tasemele vastavad ning sellel spordialal ei piisa vaid ratsaniku individiuaalsest meisterlikkusest – jõudmaks juuniorite EM-le, vajab sportlane sponsorit mitmesaja tuhande euroga, et soetada kaks-kolm vajalikul tasemel hobust. Järgmisele tasemele jõudmiseks summad jällegi suurenevad.
Venemaa korraldab mitmeid rahvusvahelisi võistluseid
Iga riigi teatud mõttes kaubamärgiks on seal korraldatavad rahvusvahelised võistlused. Annavad need ju välismaalastele teatud pildi korraldava maa kohta. Venemaa on selles vallas teinud arvestatavaid pingutusi, korraldades tasemel ja suurte auhinnafondidega võistluseid. Tuntud on pikaaegsed takistussõiduvõistlused Kaliningradi oblastis Tšerniahovskis, samuti Moskvas, taastunud on Peterburi võistluste traditsioon.
Takistussõiduvõistluseid on mitmeid aastaid korraldatud ka Siberis - Jekaterinburgis ja Hantõ-Mansiskis. Lisaks sellele leiame rahvusvahelisest kalenderplaanist mitmeid koolisõidu- ja kolmevõistluse turniire, esindatud on kestvusratsutamine ja viimastel aastatel ka rakendisport. Mullu viidi Moskvas läbi esmakordselt Ida-Euroopas CSIO5* tasemega võistlus.
Voronova: „Tehkem rohkem koostööd.“
Sarnastest probleemidest Eesti ja Venemaa ratsaspordis juba rääkisime. Absoluutselt selge on, et analoogiliste probleemide ees seisavad lätlase, leedukad, ukrainlased jne, sisuliselt kogu Ida-Euroopa. Kui juba eelnevalt kajastatud artiklis Valgevene Ratsaliidu juhtivtegelased leidsid, et siinse piirkonna alaliidud peaksid rohkem kommunikeeruma ja koostööd tegema, siis sama seisukoht valitseb ka Venemaa Ratsaliidu kontoris. Tundub, et märtsi alguses Varssavis Ida-Euroopa alaliitude peasekretäride kohtumisel välja käidud idee FEI juures ühise töögrupi loomiseks on leidmas üha enam kandepinda. Samas on tõenäoliselt enamgi vajalikud aktiivsed kontaktid madalamal tasandil. Leian, et nii see tõepoolest on. Enim arengut tekib mis iganes valdkonnas läbi inimeste isiklike positiivsete suhete.
Allikas: veebiportaal Hobumaailm
