VIDEO | Oravapojad kosuvad jõudsalt: mida teha, kui leian maast õnnetu ja abivajava poja?


Eesti Metsloomaühingu hoole alla on sel kevadel sattunud mitmeid hädalisi. Oravapoeg Pontsu, kes täna hoiukodus jõudsalt kasvab, on vaid üks nendest näidetest. Ühingu juhatuse liige Katrin Idla räägib lähemalt, kuidas päästetud poegadel läheb ja mida teha, kui sinu teele satub abivajav oravapoeg.

Millises seisus Pontsu leiti ja kaua ta juba teie hoole all on olnud?

Oravapoeg Pontsu saabus meie juurde aprilli alguses Nõmmelt. Ta leiti maast, ilmselt oli pesast välja kukkunud. Õnneks oli temaga kõik korras ja senini oli ema teda korralikult söötnud. Väike oravapoeg jahtub meie külmas kevades kiiresti ning teaduskirjanduse andmetel jahtunud või vigastatud oravapoega ema enam pessa tagasi ei vii. Sellisel käitumisel võib olla mitu põhjust, kas see, et emaorav selekteeribki nõrgemad pojad pesast välja ning eelistab üles kasvatada vaid tugevamaid või see, et alajahtunud või vigastatud poega ei viida pessa, et mitte teisi pesas olevaid poegasid ohustada.

Pontsu on meie hoiukodus olnud nüüdseks kolm nädalat, ta kosub väga hästi ja on ka õues käinud. Tihtipeale me ise hoiuloomadele nimesid ei panegi. Vahel on looma leidnud inimesed loomale nime andnud või siis panevad nimesid loomadele meie liikmete väikesed lapsed, kellele see väga meeldib.

Eelmisel nädalal leiti üks mõne päeva vanune oravapoeg, kes Gabrieli juurde hoiukodusse läks. Kuidas temal läheb ja kust ta leiti?

Seotud lood:

Tema oli meie kõige pisem oravapoeg, pöialpoiss Oskar, kes kukkus pesast alla Haapsalus. Õnneks märkas seda kohe ka majaperenaine Piret, kes hoidis oravapoega mõnda aega õues, lootuses, et oravaema talle järele tuleb. Kuna õhtuks seda juhtunud ei olnud, helistas Piret meile ning ühe südamliku pere abiga toodi väike oravapoiss keskööl Gabrieli juurde meie hoiukodusse Vana Vigalas. Leidmise hetkel kaalus pöialpoiss Oskar 45 g ning tema keha oli alles osaliselt karvadega kaetud. Täna kaalub Oskar juba 74 grammi ning talle on kasvanud ilus karvane kasukas.

Kas selliseid juhtumeid on sel kevadel olnud juba palju?

Hetkel on meie hoiukodudes kokku kaheksa oravapoega. Mõned oravapojad on kahjuks enne abi kohale jõudmist ka surnud, sest nende vigastused on olnud nii tõsised. Lisaks oleme arsti juurde toimetanud kaks täiskasvanud oravat. Üks neist põgenes Tallinnas Mustamäel koera eest ning põrkas jooksu pealt täie hooga vastu puud. Kartsime, et tema selgroog on vigastatud, sest tal oli ka kerge halvatus. Loomakliinikus siiski see kahtlus kinnitust ei leidnud ning orav taastus meie vabatahtliku Heleni juures üle kuu aja. Täna on see orav välipuuris ning me jälgime tema koordinatsiooni taastumist. Üks täiskasvanud orav on kliinikus eutaneeritud, tal oli selgroovigastus.

Kuidas ühe väikese oravapoja üleskasvatamine käib?

Väikese oravapoja hooldus on väga aeganõudev ja pühendumist vajav töö. Neid tuleb hoida soojas, ning toita regulaarselt, ka öösiti. Nii väikesi oravapoegasid nagu pöialpoiss Oskar, tuleb toita iga 2-3 tunni tagant. Toitmiseks kasutame Fox Valley toidusegu ja lutte, mida ostame USA-st ning mille tavaliselt saame Eestisse toimetatud heade inimeste abiga, kes on valmis neid USA-st tulles kaasa võtma.

Oravapoegade toitu tuleb soojendada kehatemperatuurini täpselt samamoodi nagu beebidele. Lisaks tuleb nii väikestel poegadel aidata ka pissida, sest nad pole ise selleks veel suutelised. Vastavalt oravapoja kasvamisele vähendatakse toidukordasid ning suurenevad ka kogused. Samuti hakatakse andma tahket lisatoitu.

Võimalusel kasvatame samavanuseid oravapoegasid alati koos, et nad saaksid omavahel mängida ning ei muutuks inimesest nii sõltuvaks. Asi on selles, et ka loomapoegadel on väga vaja sotsiaalset suhtlust ning kui oravapojal pole omasuguseid kambajõmme, siis peab inimene selle tühiku täitma.

Mis saab leitud oravapoegadest edasi, millal te nad tagasi loodusesse lasete?

Loe veel

Kui pojad on toas piisavalt suureks kasvanud, siis viime nad välipuuri, et nad saaksid ronida ja hüpata ning võõrduks inimesest. Puur on tavaliselt mitme meetri kõrgune ja laiune, seal on sees pesa, puutüvi ja ronimisköied. Päris kindlat aega ei saagi öelda, iga hoiukodu määrab vabastamise aja lähtuvalt oravatest. Osades hoiukodudes on kasutusel nn ”pehme” vabastamine, kus puuri ülaosas avatakse luuk, kust oravad saavad vabalt välja käia ning tagasi tulla. Puuri jätkatakse toidu panemist nii kaua, kuni oravad tagasi tulevad. Sellise vabastamise puhul lähevad oravad ise ära metsa umbes kahe nädala jooksul.

Osadest puuridest aga vabastame oravad otse metsa, kuid sellisel juhul käime esialgu ikkagi igapäevaselt vabastamiskohta oravale toitu jätmas. Teeme seda mõne nädala vältel.

Kevadised ka varasuvised pojad saavad loodusesse suvel ja sügisel. Sügisel saabunud pojad vabastame järgmisel kevadel, nemad veedavad talve välipuuris.

Mis perioodil oravad poegivad ja kuidas nii paljud neist hätta jäävad?

Esimesed pesakonnad võivad oravatel olla juba märtsi keskel, aastas on meie oludes pesakondi tavaliselt kas üks või kaks. Kõige hilisemad pojad saabusid meile eelmisel aastal Tallinnast Nõmmelt oktoobri lõpus, nii hilised pojad olid meilegi päris suureks üllatuseks.

Meie juurde jõuavad ikka need oravapojad, kes on hätta sattunud linnakeskkonnas – kas siis eramajade hoovidest või ka paneelmajade vahelistelt rohealadelt, kus nad on pesast alla kukkudes viga saanud ja ei suuda liikuda. Tallinnas on kõige tavalisemateks piirkondadeks Mustamäe, Nõmme, Männiku, Pirita ja Kose. Tihtipeale satuvad väikesed orapojad lindude või vabalt hulkuvate kasside rünnaku ohvriks. Tihtipeale kasside poolt vigastatud oravad hukkuvad, seda põhjustavad kassi süljes olevad bakterid. Suuremaid oravaid ajavad rohkem taga koerad ning nende vigastused ja traumad on tihtipeale ka tõsisemad.

Mida peaks inimene teadma ja tegema, kui ta maast väikese oravapoja leiab?

Kui inimene leiab maast väikese oravapoja, tuleks lähtuda sellest olukorrast, kus oravapoeg viibib. Kui oravapojale on tema asukohas mõni otsene oht – näiteks võivad rünnata linnud või kassid, siis tuleks ta turvalisse kohta asetada (näiteks karpi), siseruumi tuua ja meile helistada. Oravapoeg tuleks koheselt tuua siseruumidesse sooja ka sellisel juhul, kui ta on haavatud, kössitab ühe koha peal tunde ning on alajahtunud.

Esmane soovitus on oravapoega toas soojendada, toitma ei tohi teda kohe hakata. Kindlasti ei tohi oravapojale anda piima. Soovitame alati meilt nõu küsida, sest muidu võib kasu asemel hoopis palju kahju tekitada.

Oravapoiss Pontsu Foto: Jaanus Lensment

Mis vanuses on oravapoeg võimeline juba iseseisvalt hakkama saama?

See aeg on erinev, mõned oravaemad jätavad pojad maha varem, mõned hiljem. Looduses on pojad emaga koos isegi kuni 4 kuud. Kui oravaema toob ise oma pojad õue, siis tavaliselt on ta ise ka lähiümbruses ning jälgib poegade tegevust. Kui oravaema näha pole, ta ei ilmu poegade juurde ka mõne tunni jooksul ning pojad kössitavad ühe koha peal maas, tasub olla juba veidi mures ja meilt nõu küsida. Tavaliselt öeldakse nii, et oravapojad on iseseisvaks eluks valmis siis kui neil on sabakarvad lahti löönud ning saba on kena kohev.

Metsloomaühingu vabatahtlike tegevust saad toetada tehes annetuse või hakates püsiannetajaks:
Eesti Metsloomaühing, EE952200221067573100 Swedbank
Selgitus: oravapoegade või metsloomade ravi- ja toidukulude katteks

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare