Saba loovutamisega, mida nimetatakse autotoomiaks ehk eneseköndistuseks, juhib sisalik ründaja tähelepanu kõrvale. Kui vingerdav saba vaenlase haardesse jääb, võimaldab see sisalikul küll põgeneda, aga saba ohverdamisel on ka oma hind — uue saba kasvatamine võtab aega nädalaid. Taastunud saba ei toetu luule, vaid kõhrele ning ka selle nahk erineb oma värvilt ja tekstuurilt.

See, kas loovutada saba vaenlasele või mitte, on tõsine otsus. Peale saba kaotamist peab loom tunduvalt oma eluviisi muutma ning kui ta uue olukorraga ei kohane, võib ta hukkuda. Näiteks sisalikuliikidel, kellel on saba oluline, et omada olulist positsiooni, langeb sabata isend hierarhia kõige alumisele astmele, mis tähendab, et tal on raske partnerit leida.

Kes siis loovutavad ohu korral saba? Mõned gekod, sisalikud, salamandrid ja tuataarad võivad ohu korral saba loovutada, kuid nagu juba öeldud, siis väga äärmuslikel juhtudel.