Boka, Maxi ja Karu lugu: vabatahtlikud aitavad leida eakatele loomadele armastavad kodud



Boka, Maxi ja Karu lugu: vabatahtlikud aitavad leida eakatele loomadele armastavad kodud
Foto: Varjupaikade MTÜ

Varjupaikade MTÜ ja Purina teevad juba teist aastat koostööd, et eakad inimesed leiaksid varjupaigast endale sobiva rahuliku lemmiku. Koostööprogramm “Uued sõbrad” on sel aastal koju aidanud juba viiskümmend vanemas eas kassi ja koera.

Kui numbreid vaadata, siis on kaheksa kuu jooksul uue kodu leidnud 19 eakamat kassi ja 31 koerahärrat. Õnneks on elu numbritest palju põnevam ja nii räägimegi täna kolmest koerast, kes just nendel kuudel leidsid endale uued sõbrad. Toredate lugude eest täname Pärnu varjupaiga juhatajat Anneli Matsit ja Võru varjupaiga juhatajat Maie Vumbat. Jõudu teile lemmikute aitamisel!

Kõige kiirem kojuminek

Boka tee varjupaika sai alguse Pärnu tänavatelt. Vahva vuntsikoonuga väike lontkõrv jäi möödujatele silma oma eksleva pilgu ja nõutu oleku tõttu. Esimese ülevaatuse järel tekkis varjupaigas tunne, et Bokal polnud eelmise omanikuga vedanud. Karvastik oli hooldamata, rakmed aga tihedalt ümber keha tõmbunud.

Kuid siis Boka ei teadnud veel seda, et tema õnn pöördub peagi. Ta ei jõudnud veel varjupaiga eluga harjuma hakata, kui teda märkas vanem proua, kes soovis omale sõbraks just väiksemat koera. Bokale said tema head soovid palju paremini arusaadavaks siis, kui uus sõber tuli teda vaatama kotitäie viineritega. Neid jätkus suisa mitmeks päevaks, sest vastavalt varjupaiga reeglitele tuli Bokal kaks nädalat endist omanikku oodata.

Seotud lood:

Nüüd on Boka (uue nimega Poku) juba mõnda aega uues kodus ja käib hommikuti Pärnu rannas koos perenaisega jalutamas.

Loe veel

Maxi lugu – sõprus esimesest silmapilgust

Kui 10-aastane Maxi Pärnu varjupaika jõudis, oli ta arglik, ärevil ja palju häälekam kui tegelikult vaja. Kõik said aru, Maxil on suured kohanemisraskused. Tuli ta ju kodust, kust endine omanik pidi haiglasse minema.

Maxi on küll nime poolest suur koeravolask, aga tegelikult väike halli-beežilokiline lontkõrv. Seega, nunnu-potentsiaal on olemas, tuleb see vaid välja tuua.

Head käed andsid Maxile varjupaigas tasakaalu tagasi. Ühisel jõul tehti tema lokkis munder kenasti korda. Maxi käitumine paranes, rõõmu ja enesekindlust tuli iga päevaga juurde ning üsna ruttu sai koerake varjupaigas kõigiga sõbraks.

Maxi õnnelik kojusaamine algas päeval, kui varjupaika tuli Pärnumaal elav vanapaar. Nii kui nad tiiru ära tegid, nii Maxi neile kohe ka sobis. See oli sõprus esimesest silmapilgust. Korralikuks tutvumiseks kulus päris mitu külastust. Alati tehti koos Maxiga üks jalutuskäik. Varjupaiga inimesed said kuulda, et kodus on kõik koerale vajalik olemas. Isegi kammid-harjad ootavad, et saaks Maxi lokkide eest hoolt kanda.

Kui sõprus oli kindlale alusele pandud, võttis üks uhke vanahärra teise rahulikult rihma otsa ja üheskoos astuti varjupaiga väravast välja.


Õunakoogiga Karu vaatama

Karvane Karu kohtus oma uue perega esimest korda internetis ega teadnud olulisest sündmusest muidugi mitte midagi. Kuid üsna pea olid Põhja-Eestist pärit sõbrad Võrus kohal ja leidsid väikese Karuga ruttu ühise keele. Lustlik ja sõbralik Karu jättis ilmselt nii hea mulje, et lahkumispäeval pani uus pere lauale ei midagi vähemat kui suure enda küpsetatud õunakoogi. Isegi kohv oli neil termosega kaasa võetud – väga vahva!

Paar nädalat hiljem tuli varjupaika kiri, pildid sees. Sakris Karu oli siiliks pügatud ja tundmatuseni muutunud, kuid nagu kirjutati, oma uue koduga väga rahul. Kolida võib ju kas või mitmesaja kilomeetri taha – peaasi, et saad olla oma kodus koos inimestega, kes sind armastavad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare