Elu õppetunnid kassidelt


Elu õppetunnid kassidelt
Foto: Purina Eesti

„Kass võtab inimese, mitte inimene kassi,” leiab loomult loomainimene Evely Ventsli, kes on lapsest peale oma peres kasse pidanud.

Kiisupreilid Triip ja Nööp saabusid Evely Ventsli juurde hoiukodust pärast seda, kui eelmine kasskaaslane õnnetuse tagajärjel suri. See on oluline õppetund ka kõikidele teistele kassiomanikele: soojade ilmadega ei tohiks jätta kodus aknaid ülespidises tuulutusasendis järelevalveta lahti. Kassid võivad väga õnnetult sinna vahele vajuda ja ära lämbuda.

Evely võiks vabalt olla n-ö kassilausuja, kuna tunnetab keerulise sisemaailmaga loomi juba maast madalast ning oskab nende tegemisi, hingeelu ja käitumismustreid sõnadesse panna.

Miks kassid?
Mulle meeldib, et kassid on väga isepäised, kohati ülbelt ükskõiksed, aga kindlasti intelligentsed loomad. Nad jälgivad mängu ja sekkuvad siis, kui arvavad, et see on vajalik. Nad ei jookse iga kutse peale ja pigem kehtestavad ise enda reeglid. Vajadusel saavad kassid ka mitu päeva omanikuta hakkama. Neil on oma käigud ja oma ajakava.

Kuidas Triip ja Nööp erinevad?
Kuigi tegemist on õdedega, on nad iseloomult täiesti erinevad. Triibik on isepäisem, inimestega ettevaatlik ja pigem võõrastav. Ei ole ka haruldane, et ta sisiseb külaliste peale või üritab oma ala käpaga kaitsta. Pigem siiski hoiab eemale, kui talle midagi ei meeldi või seltskond häirib. Laste läheduse suhtes on ta eriti ettevaatlik. Nööp seevastu on totaalne memmekas ja lubab ka võõrastel ilma suurema kärata endale pai teha. Triip näitab oma sooja külge pigem ainult mulle ja valitud isikutele, keda juba pikemalt on saanud jälgida ning kelle puhul ta on enda jaoks kindlaks teinud, et ohtu pole.

Seotud lood:

Triibu on selline mõnus paksuke, kes teab täpselt, millises kapis on maiustused, ja et kui piisavalt kaua seal läheduses õnnetult tähelepanu püüda, sealt ka midagi saab. Nööpi pean ise taga otsima, kui üritan maiustuste jagamist balansis hoida, et üks teisest rohkem ei saaks. Triip ei jäta kunagi midagi söömata, Nööp pooltel kordadel nuusutab ja jalutab lihtsalt minema. Eks seda on nende kehakaalust ka näha, kes saledamat joont hoiab. Nööp jällegi armastab vannis jooksvast kraanist vett juua ja selle soovi annab ta väga valju häälega igal kellaajal teada. Kellele maiustused, kellele vesi.

Milline on sinu kassiajalugu?
Olen terve elu harjunud sellega, et kass on majas. Väiksena oli mul Tartus isane kass nimega Lord, kes oli korralik paharet, kadus tihti päevadeks ära ja siis ilmus vaikselt koju sõjahaavu lakkuma. Kui tänavatel oli ta karm isane kass, siis kodus magas minu kaisus või nukuvoodis ja mängis minuga ilma etteheideteta kodu ka siis, kui ta nukuvoodis magama pidi. Kui Tallinna kolisime, jäi Lord auto alla. Õuekassi on vanemas vanuses kahjuks väga keeruline harjutada traksidega jalutama, ta lihtsalt ehmatas tänaval millegi peale ning rabeles sealt lahti ja õnnetult otse auto rataste alla. Elasin seda pikalt üle, aga loodus tühja kohta ei salli ja nii leidsin meie Lasnamäe kortermaja trepikojast väikse hädise triibiku, kelle nimeks sai Bonifacius Bonna. Bonna oli mu ustav sõber üle 13 aasta. Oma viimastel aastatel võitles ta vapralt kasvajaga ja lõpus olin sunnitud ta magama panema, et kass kauem piinlema ei peaks. Enne vanematekodust ära kolimist võtsin emale kassi Lotte, kes seal siiani rõõmsalt nende meelt lahutab. Siis tuli minu ellu Filosoof, kellega mul oli üks väga-väga värvikas, aga õnnelik aasta, kuniks õnnetu õnnetus meid lahutas.

Mil moel kiisud su elu rikastavad?
Ma arvan, et iga lemmikloom rikastab elu kõige imelisemal moel – nad on ustavad kaaslased ja sõbrad. Tore on tulla koju, kui keegi sind ootab. Keegi, kes poeb kaissu, kui sul on halb tuju või haigus kimbutamas. Keegi, kellega mängida ja kelle eest hoolitseda. Loomade empaatiavõime hämmastab mind siiani. Kassid tunnetavad väga hästi, millal nende lähedust vajatakse. Olen lugenud ja ka teistelt kassiomanikelt kuulnud lugusid, kuidas kassid oma inimeste haigusi endale võtavad, eriti just igasuguseid kasvajaid, ja absoluutselt usun sellesse. Nemad tunnevad samamoodi, et peavad omasid kaitsma, ravima ja hoidma. Nad võtavad seda kohustust väga tõsiselt.

Millised on suurimad sigadused ja kuidas on kassid sulle oma pahameelt välja näidanud?
Kusjuures Triibu ja Nööbi puhul ma ei saagi sigadustest rääkida, nad on lihtsalt nii head kassid. Muidugi teritavad nad oma küüsi diivanitel ja voodinurkadel, aga sellega olen ma suures pildis leppinud. Oma pahameelt on nad üles näidanud ainult siis, kui nendele arusaamatutel põhjustel nad öösel enam magamistuppa magama ei saanud. Läks pikalt aega, et nendega konsensusele jõuda, sest see järjekindlus, millega kass ukse taga näuguda suudab, ja veel nii kaua, üllatas isegi mind. Nüüd on kõigil piirid paigas ja saame harmooniliselt korterit jagatud.

Milline on teie koos eksisteerimise seadus? Kes ja kellele kui palju laseb n-ö pähe istuda?
Ma arvan, et kui on head kassid, siis nad istuvadki igas mõttes sulle pähe. Nemad võtavad sind kui oma lemmiklooma, mitte vastupidi. Minu inimene, minu kodu, minu käsud ja kohustused! Ma arvan, et kassid mõtlevad nii, et kui ma tahan, siis ta annab mulle süüa, kui tahan, siis ta mängib minuga, ja kui tahan, siis ma pööran talle tähelepanu või mitte. Kass võtab inimese, mitte inimene kassi. Kassi käsu peale midagi tegema saada on pea võimatu.

Miks on nendega kooselu hea ja mida on nad sulle õpetanud?
Iga loom õpetab ja mõjub hästi. Lastele on lemmikloomad kindlasti parimad õpetajad – kõik loomad, ka keerulise iseloomuga, vajavad hellust, hoolt, kannatust ja nendega peab arvestama. Ma usun, et loomade eest hoolitsemine kasvatab meid paremateks, tolerantsemateks, empaatiavõimega inimesteks. Samas olen ma selle poolt, et iga pere ei tohiks endale looma võtta, AGA igal loomal peaks olema pere, oma inimene. On inimesi, keda ka kõige armsam ja ustavam loom inimeseks ei kasvata, ja siis need loomad kannatavad. Seda ei tohiks juhtuda.

www.purina.ee