Telesaatejuht Robert Rool tegi head ja avas oma südame kass Dagnele


Telesaatejuht Robert Rool tegi head ja avas oma südame kass Dagnele
Foto: erakogu

Pühad inspireerivad inimesi heategusid tegema. Kaks aastat tagasi jõulude ajal avas oma südame telesaatejuht Robert Rool, kes võttis endaga koju varjupaigakiisu Dagne.

Hommikuti Kanal 2 hommikusaate rütmis ja õhtuti krimisaate lainel. Sellise elutempoga on pea igal elukaaslasel raske harjuda. Robert Rool on valinud endale õige paarilise ja seda kõike juhuslikult nagu elus ikka. Mõnda aega üksi elanud poissmees otsis sõpra, kes oleks hea kaaslane, aga ei vajaks nii palju tähelepanu kui näiteks koer.

Selle mõttega suundus ta kasside varjupaika. Õige äratundmine tuli kolmandal ringil MTÜ Kassiabis, kus Robert sattus kokku Dagnega, kes teda eemalt põrnitses. „Dagnel oli kohe selline teistsugune suhtumine. Kui mõni kiisu tuli, nurrus ja palus ennast paitada, siis Dagne suhtumine oli pigem selline, et „sinuga ma küll kusagile kaasa ei tule”.“

Esmakohtumine
Robertile meeldis, et kass ennast kohe kätte ei andnud, ja nii nad seal põgusa esmakohtumise käigus teineteist põrnitsesid.

Dagne on Rummu karjäärist leitud kass, kes oli varjupaika jõudmise ajaks umbes pooleaastane. Õnnetu näide sellest, kuidas külmal ajal kiisu viimasel hetkel ära päästeti. See on ka põhjus, miks varjupaigas igale soovijale ühtegi looma niisama lihtsalt kaasa ei pakita. Sobivus peab olema ikka mõlemapoolne, et vältida uusi traumasid looma jaoks. Võimalikule uuele peremehele või perenaisele tehakse pisike taustauuring ja päritakse, kuhu loom ennast sisse kirjutab ning millised on ühised plaanid. Dagne läks Robertiga kaasa alles kolmanda külastuse järel, eelnev tutvus nende kahe vahel oli põhjalik ja kassi võtmise otsus pikalt läbi kaalutud.

Seotud lood:

Talupojamõistus tuli appi
Rahulikul ja omaette hoidval kassil võttis Roberti poissmehekorteris harjumine oma aja. Kõik liigutused, nagu teekond arsti juurde, olid Dagne jaoks alguses närvesöövad. Robert lahendas sellised olukorrad oma talupojamõistusega – ta lasi Dagnel harjuda ega torkinud teda, andis süüa ja mängis temaga. Rahunemine ja sõbrunemine tulid umbes poole aasta möödudes. „See äratundmishetk oli ehk siis, kui ta tuli mu jalgade juurde ja keris ennast mõnusalt kerra. Siis sain aru, et Dagne on lõpuks minuga harjunud ega karda enam.“ Võõraid inimesi pelgab kiisu siiani ja ehmatab südamepõhjani hetkedel, mis on Roberti jaoks kohati arusaamatud.

Mured kassitoidu leidmisega
Peale hingehaavade on Dagnel kaasasündinud igemeprobleem. Robert määrib regulaarselt kassi igemeid rohuga. Oma probleemi tõttu ei armasta kiisu ka kuiva krõbinatoitu. Robert on proovinud pea kümmet erinevat krõbinasorti, üks kallim kui teine, ja isegi loomaarsti soovitatud toitu, millest kass ei tahtnud midagi kuulda. Lõpuks jäi sõelale üks keskmisest kallim krõbinasort, mis Dagnele maitses. Veel armastab kiisupreili muidugi pehmet toitu. Kass sööb hea meelega kõike, mis ta igemetele liiga ei tee.

Kriibud ja kraabud
Kõht täis, annab Dagne hea meelega oma rahulolust märku, hõõrudes mööda jalgu ja järgnedes peremehele kõikjale, kus too parasjagu kodus liigub. Dialoog on Roberti ja Dagne vahel juba päris ladusaks kujunenud. Kui Dagne mõne pahandusega hakkama saab, piisab, kui Robert tema poole altkulmu vaatab. Kiisu tõmbab saba longu ja hiilib eemale. Pahanduste alla käivad väikesed kriipimised-kraapimised, mis mööblile liiga teevad, või hädad, mis kastist mööda lähevad.

Koostöö, mis töötab
„Ta on minu elukaaslane, minu tütarlaps. Kui on hea päev, siis poeb mulle ka kaissu magama. Olen küll proovinud erinevaid pesasid, nelja vist isegi, aga ükski ei ole sobinud. Kõige lemmikum magamiskoht on minu selja peal, kui mina kõhuli olen. Seetõttu nimetan teda vahel kassterroristiks, sest ta lihtsalt turnib mu otsas.“ Nali naljaks, tegelikult on Dagne ja Roberti ühine elu chill, nagu peremees ise seda kirjeldab.

Dagne on õpetanud Robertit eriti hoolikas poissmees olema. Nende ühises kodus ei vedele ühtegi riideeset kusagil laokil, sest kassi karvade eemaldamine on veel aeganõudvam projekt kui oma riiete kappi panemine. Kui majapidamisse peaks kunagi saabuma üks preili, siis loodab Robert, et kaks naist saavad omavahel hästi hakkama.

Tekst: Liilit Kirss