Hiiri sööb, aga vorsti ei võta suu sissegi — hiirekütt Silvia elu maal on lausa puhkus

 (8)

Hiiri sööb, aga vorsti ei võta suu sissegi — hiirekütt Silvia elu maal on lausa puhkus
Foto: erakogu

Kaheaastane Silvia on küll esimene varjupaigast võetud kass Valgamaal elavate Puuseppade peres, kuid sellele vaatamata väga hoitud ja armastatud. Kodu leidmisele aitas kaasa ka Purina ja Varjupaikade MTÜ programm "Uued sõbrad", mille kohta saad lugeda SIIT.

"Täitsa tavaline kass," ütleb Ergav Puusepp kassi tutvustuseks ainult kolm nappi sõna. Õnneks jutt sinnapaika ei jää ja armastatud lemmiku võlud ja vigurid hakkavad tasapisi justkui iseenesest välja tulema. Miks ka mitte, enda tutvustamiseks on Silvial olnud aega nüüd juba üle poole aasta.

Tegelikult sai Silvia end uues kodus kohe kasulikuks teha. Ta leidis üles küünialuse ja avastas sealt ennast mugavalt sisse seadnud pisinärilised. “Oi, hommikul kella seitsme ajal on ukse peal püsti, et lase aga välja. Ta on tubli hiirekütt,” räägib Ergav oma kiisust, kes on agaruse eest ilmselt mitmeidki kordi kiita saanud. “Muidu hakkas neid väikseid põldhiiri külmaga sisse tulema, aga nüüd nuusib kass isegi kõik voodialused ja kapipealsed läbi,” ütleb peremees jutu jätkuks ja lisab kohe, et ega kass majast kaugele ei lähegi: “Tund-kaks on ta väljas, käib majast kuskil 100-150 meetri raadiuses, siis tahab jälle tuppa.”

Enne jalutus, siis venitus

Sügisel sai üsna ruttu selgeks, et Silvia pole mingi lumetiiger. “Kui ta külmaga hommikuti õue läheb, siis juba välimise ukse peal vaatab, et külm, ja tagasi,” naerab Ergav kassi kiiret meelemuutust.
Soe koht on Silvial muidugi olemas. See asub televiisorilaua all, seal on tema pesa. Kui tuju tuleb, sobib talle põõnutamiseks ka tugitool. Aga kõrgemaid kohti Silvia ei otsi. Ronida ja turnida see kass ei soovi, on lihtsalt selline maalähedane.

Loe veel

Millised vigurid Silvial on? Täitsa kassilikud. Iga jalutuskäik lõpeb tal pika-pika venitusega ja kui veab, siis ka põhjaliku massaažiga. 
Kass tuleb tuppa, teeb kaks sammu ja viskab kohe vaiba peale pikali. “Tee temaga, mis tahad. Laseb end igalt poolt silitada, keerab ühtpidi ja teistpidi, küll kaela juurest ja lõua alt. Ja kui ära tüdineb, siis paneb korra käpaga. Nagu lööks, aga ega ei küünista küll,” tutvustab Ergav muiates uusi kombeid, mis koos Silviaga majja on tulnud.

Alati hea seltsiline

Aga mõnikord tuleb Silviale nii suur mängutuur peale, et väikses majas kipub ruumi väheks jääma. “Ta tuiskab niimoodi ringi, et kõik vaibad on kokku lükatud. Ema siis ütleb, et näe, Silvia koristab,” naerab Ergav kassi tempude üle.

Kui aga pöörata jutt Silvia parimate omaduste peale, siis ütleb mees lihtsalt, et see kass on väga hea seltsiline. “Kui mind siin maal ei ole, kui ma olen linnas tööl, siis on emal tegevust,” selgitab Ergav lühidalt. Ja tegevust on muidugi ka Silvial, sest tema ei jää perenaisest sammugi maha, vaid püüab iga toimetuse juures olla.

Selge see, et koos on kõike palju toredam teha. “Ema ütleb ikka, et mitte kellelegi ei anna seda kassi ära. Pakkugu nii palju kui tahavad, aga mingit äraandmist ei toimu!” jagab Ergav hea meelega ka teiste pereliikmete kiitust. 


Kala ei tunne, vorsti ei tea

Mis toitumisse puutub, siis Silvia sööb nagu üks kaasaegne ja teadlik kass kunagi. Pererahvas hoolitseb, et tema vee- ja krõbinakauss oleksid alati täidetud. Lisaks sellele pakutakse kassile ka piima.

Probleemiks, kui nii võib öelda, on vaid see, et Silvia ei oska kalast ja vorstist lugu pidada. “Kassikrõbinaid sööb küll väga hästi. Aga kala ja vorsti ei söö. Ma olen talle kõike pakkunud. Tavalist vorsti, suitsuvorsti, aga ei taha ikke,” naerab Ergav ja vägisi jääb mulje, et Silvial on õnnestunud ka Ergavi vorstilembust natuke kõigutada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare