Kõik Marcela koerad on kurva minevikuga päästetud tegelased. Hoolitsedes juba nelja koera eest, oli naine nii finantsiliselt kui ka ajaliselt juba viimase piiri peal, kuid kui ta Kutsikas Grey'd kohtas, armus ta temasse jäägitult. “Ma ahmisin õhku, kui teda esimest korda nägin ja ütlesin iseendale, et see on see koer, kes saab minu omaks," meenutas Marcela koeraga kohtumist.

Kuus aastat tagasi päästsid politseinikud Kutsikas Grey ema Maia ja kaks teist pitbulli Costa Ricas San Joses asuvast laboratooriumist. Koerad olid hoone territooriumil ketis, hirmunud ja verega kaetud. Võimalik, et neid kasutati koeravõitlustel või hoopis laboratooriumi valvekoertena. Keegi ei ole nende minevikus kindel.

Kõik kolm koera leidsid endale hoiukodud ja Marcela sõber oli see, kes Maia oma hoole alla võttis. Maia oli sel ajal tiine ja kohe-kohe poegimas. Juba kahe nädala möödudes tõi ta ilmale 4 kutsikat, kellest kõige pisem ja hädisem oli Kutsikas Grey. Marcela armus temasse koheselt.

Üsna pea sai selgeks, et Grey oli teistsugune ja mitte ainult sellepärast, et ta pesakonna pisimuna oli. Kui tema kolm õde-venda käima õppisid, ei võtnud Kutsikas Grey veel jalgugi alla. Samuti ei kasvanud ta nii kiiresti kui teised, mistõttu kahtlustas Wedel, et kutsikal on midagi viga. Loomakliinikus avastati, et Greyl on tõsine neuroloogiline probleem, mistõttu soovitasid veterinaarid ühekuuse kutsika magama panna.

Marcela ei olnud sellega nõus ja alustas kutsikaga intensiivset füsioteraapiat, mis hõlmas harjutusi, ujumistreeninguid ja regulaarset nõelravi. Teraapia tulemusena hakkas kutsika seisund aeglaselt, kuid järjekindlalt paranema ning ta õppis iseseisvalt liikuma. Umbkaudu samal ajal, kui ta kõndima hakkas, märkas Marcela koera näol ka naeratust. “Tema naeratus paneb terve ruumi särama,” rääkis omanik ja lisas, et koera naeratus on nakkav ja ajab inimesi tihti lausa nutma.

Umbes kolm aastat elas Kutsikas Grey üsnagi normaalset elu. Olenemata sellest, et ta vajas järjepidevat ravi, oli ta siiski võimeline iseseisvalt liikuma. Kuid ühel päeval lakkas aga koer ootamatult kõndimast. Kui šokeeritud Marcela koeraga kliinikusse tormas, diagnoositi tal ohtlik liigesehaigus, mis vajas veterinaari sõnul kohest kirurgilist sekkumist.

Operatsioon ei läinud kahjuks edukalt ja kutsika alakeha jäi halvatuks. Vähe sellest, mida kutsikas juba läbi elanud oli, vajas ta liikumisel nüüd veelgi rohkem Marcela abi. Omanik pidi koera ka häda tegemisel abistama.

Marcela tunnistab, et Kutsikas Grey eest hoolitsemine on kohati raske ja on rahaliselt väga kulukas, kuid teisti ei kujutaks ta oma elu ette. “Kui ma kuhugi lähen, siis tean, et ta peab alati minuga kaasa tulema ja kui see ei ole parasjagu võimalik, siis ilmselt ei saa ka mina minna,” rääkis Marcela. Koera pidevast süles tassimisest on ka Marcela selg kannatada saanud, kuid see omanikku ei morjenda.

Grey'l on tema südames eriline koht ja ta armastab koera eest hoolitsemist. “Ma ei usu, et Kutsikas Grey täna elus oleks, kui ei oleks mind või kedagi teist, kes oleks valmis tema eest sellisel määral hoolt kandma,” rääkis Wedel ja spekuleeris, et ilmselt oleks paljud ta arsti soovitusel ühe kuu vanuselt magama pannud.

Marcela jagab Kutsikas Grey tegemisi ka ülejäänud maailmaga. Koeral on oma Facebooki konto, millel on üle 20 000 jälgija. Samuti käib ta koera ka kohalike koolide õpilastele tutvustamas. Ta räägib nii pitbullidest kui ka erivajadustega koertest.

Lisaks Kutsikas Greyle, kes tänavu oma 7. sünnipäeva tähistab, hoolitseb Marcela veel kaheksa teise päästetud koera eest. Viimased üheksa aastat on ta ka Costa Rica varjupaigas vabatahtlikuna abis käinud. Kutsikas Grey käib temaga alati igal pool kaasas.

Olenemata sellest, et Marcela elus on väga palju erinevaid koeri, on Kutsikas Grey'l tema südames eriline koht. “Ta on minu hingesugulane. Ma ei ole kunagi armastanud kedagi teist sellisel moel, nagu ma armastan teda. Ma ei kujutaks oma elu ilma temata ette ja teen kõik selleks, et ta oleks rõõmus ja õnnelik,” sõnab Marcela.

Allikas: The Dodo