Issanda loomaaed: Loomaarstide eksootilised patsiendid ning põnevad lood
"Zoopargi kasvandikud" Veera Tšaplina
Kui ma mõtlen tagasi oma õpingutele eelmise sajandi 80-ndatel, siis meile õpetati kõike ja mitte midagi. Kuidas sellest aru saada? Aga nii. Näiteks õppisime me ära (teoreetiliselt) kaameli maandamise Madseni meetodil. See tähendab, keegi loomatohter nimega Madsen oli välja töötanud oma meetodi kaameli pikali saamiseks ja seda meetodit õpiti kõigis veterinaarasutustes üle laia Nõukogudemaa. See, et suur hulk tulevasi loomatohtreid näeb kaamelit heal juhul ainult loomaaias, ei huvitanud kedagi. Samas oli väga lünklik ja lühike (ainult 20 tundi 5 aasta jooksul) väikeloomadele pühendatud osa. 70- ja 80-ndatel oli kogu maailmas juba väga aktuaalne koerte parvoviirusinfektsioon, meie aga polnud sellest midagi kuulnud. Kui Moskva olümpiaregati ajal väliskülalised selle oma kingataldadega kaasa tõid ja kutsikad massiliselt surema hakkasid, ei osanud keegi midagi ette võtta. Raudne eesriie ei kaitsnud meid viiruste eest, aga informatsioon jäi selle taha kinni nagu naksti. (Tänapäeva noortele märkuseks, et guugeldada polnud ka kusagilt).
Mind suunati pärast Eest Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist Vabariiklikusse Veterinaarlaboratooriumi, aga soov tegeleda päris loomade ja päris haigustega ajas lisatööd otsima nii Tallinna Sanitaar-Veterinaarjaamas (praegune Västriku Loomakliinik), kui ka loomaaias. Viimane tundus eriti põnev. Kujutasin, kuidas astun Veera Tšaplina kingadesse (kummikutesse) ja varsti on ka minul lõvipoeg kodus. Tegelikkus kujunes pisut teistsuguseks. Mäletan patsient sebrat, kes köhis koledal kombel ja keda oleks pidanud auskulteerima, ilmselgelt röntgenpildi tegema ja edasi ravima vastavalt diagnoosile, kas antibiootikumide või mingite sissehingatavate aurudega. Sebra oli aga nii taltsutamatu ja tige, et iga püüe talle ligineda oleks lõppenud tõsise hammustusega. Ma ei mäletagi enam, kas ta sai meilt mingit umbkaudset ravi või paranes ise. Loodus on ju imeline. Teine juhtum, mis meenub, oli suure pruunkaruga, kes oli oma käppa vigastanud. Ma teadsin küll, mis tulnuks teha. Käpp ära puhastada, karvad haava ümbert lõigata, uurida ega pole põhjuseks mõni võõrkeha (pind, okas vms), antibiootikumisalv ja side, mida oleks soovitatav sageli vahetada. Väga õige, aga teha seda umbes 2 meetrisel valust möirgaval karul. Võimatu. Alternatiiviks oli puuri ees karu narritamine. Vihane karu tõusis tagakäppadele, surus esikäpad vastu puurivarbaid, mäda voolas välja ja mina püüdsin kibekiiresti tabandunud kohale veidikese antibakteriaalset aerosooli last. Ei, „Zoopargi kasvandikes“ oli kõik teisiti. Kui unistus ja tegelikkus kokku ei käi, siis tuleb kohaneda või valida uus unistus. Minu unistuseks sai väikeloomakliinik, kus ma alguses ravisin kasside ja koerte kõrval igasuguseid loomi – rotte, hamstreid, küülikuid. Korra käis isegi üks ahv, aga sellega ei osanud ma küll midagi peale hakata ja ajapikku saingi aru, et kõigest kõike teada on võimatu. Nii tegeleski viimasel ajal meie kliinikus igasuguste eksootiliste lemmikloomadega kolleeg Svetlana Jankovenko, kes aga praegu töötab hoopis Brüsselis euroametnikuna. Väikenärilistest patsiendid saadame Billy või Tatari loomakliinikusse, linnud ja roomajad aga…..
Dr. Jankovenko kurega röntgenis.
Alati ei ole aga võimalik eksootilist patsienti ära saata ja võib juhtuda, et mõni jääb lausa loomaarsti juurde elama. Nagu näiteks Hiiumaal dr. Maie Vikerpuuri kodus. Helistan mina jaanipäeva eel Maiele ja Maie vastab, et ta ei saa hästi rääkida, tal kakk süles. Mul tuli kohe meelde muinasjutt kakukesest, kes rändama läks ja imestasin, kuidas see leivapäts või asi telefoneerimist takistab. Siis selgus, et jutt käib kellestki kakulisest. Toodud väike kakupoeg Maiele ja kuigi tema loomaarstina teab väga hästi, et pahasti murtud tiivaga metslinnu prognoos on lootusetu, oli kakk nii armas ja nii suurte, paluvate silmadega, et Maie söödab teda tänaseni ja lind on inimestega harjunud ja suudab juba tooliservale hüpata.
Foto:Maie Vikerpuur
Muidugi pidin ma kohe seda imelindu vaatama minema. Siis selgus, et lisaks kakule on Vikerpuuride majapidamises veel ka nugis ja , et vahepeal oli lausa mitu. Nugiste lood on enamasti sarnased: ema teeb rookatusega majja pesa, pererahvas on sellest häiritud, vanast nugisest saadakse kuidagi viisi lahti, aga siis on seal pesatäis poegi, kellest hakkab kangesti kahju ja siis viiakse need kohalikule loomaarstile. Maie poolt üles kasvatatud nugised on läinud loomparkidesse Eestis ja Soomes. Päris loodusesse ei saa enamast neid lasta, sest on muutunud liiga inimusaldavaks, aga 1 Vikerpuuride kodus olev nugis on nunnumast nunnum ja väga suhtlemisaldis. Tal on ka muidugi superelamine – ruumikas puur koos mitmete peidukohtade ja ronimispuudega.
Foto: Maie Vikerpuur
Siis näitab Maie vanu fotosid: vigastatud jalaga põdravasikas on tilguti all nende duširuumis ning kipsis jalaga kana. Järvekaur – sügisesel rändel oli vist väsinud ja maandus mere asemel Kassaris asfaldile. Oli natuke verine ja põrutada saanud. Natuke aega sai antibiootikume ja pääses vabadusse. Ning räägib lõpetuseks loo herilaseviust, kes istus loomaarsti aias ja ei läinud isegi muruniiduki müra peale minema. Selgus, et oli liiga nõrk, et kusagile minna. Lasi end kätte võtta ja ööseks sauna viia. Maie siis transportis teda päevade viisi sauna ja saunast õunapuu otsa päikese kätte. Vahepeal toitis hakklihaga, sest arvas, et tegemist on hiireviuga. Telefonikõnest Nigula rahvusparki selgus, et herilaseviu hoopis ja toiduks liha ei sobi. Kui spetsialistide soovitusel hakati kalahakkliha andma, siis lõpuks solvus ja lendas minema.
Mulle meenub lugu väikese oravapojaga, kes toodi meie kliinikusse. Pere jalutas metsas ja koer leidis puu alt tibatillukese orvapoja. Otse loomulikult ei olnud inimestel südant teda sinna jätta. Viisid koju, üritasid toita, aga 2 päevase ponnistuse järel tulid kliinikusse abi saama. Meie laiutasime algul käsi, aga siis selgus, et kolleeg Inessa Zaitseval on kodus vöötoravad ja ta mõistab seetõttu veidike nende hingeelu. Viis pojukese koju , soojendas ja söötis iga 2 tunni tagant kassi piimaasendajaga. Siis läksid pojukesel silmad lahti, hakkas oravatoitu sööma ja muutus üliaktiivseks. Oli väga sõbralik, jooksis vabalt korteris ringi (vöötoravaid peetakse puuris) ja käis peremehega jalutamas. Istus õlal ja oli hästi tähtis. Ainult koeri hammustas, kui need liiga ligidale tulid. Kahjuks sai talle uudishimu saatuslikuks. Lippas lahtisest aknast välja ja kukkus kolmandalt korruselt alla. Teha ei olnud enam midagi.
Fotod: Karli Saul
Kuigi lood leitud ja üleskasvatatud loomalastest on väga armsad, tahaks inimestele südamele panna, et metslooma koht on ikkagi looduses ja sageli on nende päästmisoperatsioonid ennatlikud, sest ema võib istuda sealsamas kõrval ja oodata, et inimesed juba ometi ära läheksid, et ta saaks omaenda, sageli palju edukamat päästeoperatsiooni alustada. Nii oleks ilmselt läinud ka selle oravapojaga.
Väike küsitlus kolleegide hulgas toob päevavalgele, et nii üks kui teine on eksootiliste patsientidega tegemist teinud.
Dr. Priit Koppel ravib alpakasid, kes muudkui vaatavad oma ilusate silmadega, koguvad vaikselt sülge ja siis lajatavad (Wile alpakatalu fotod)
Dr. Jõgila patsiendid ei ole ise küll teab kui eksootilised, aga eksootilised on olnud kohad, kus neid raviti. Luumurruga lammas tuli hilisõhtul ja kuna kliinikus tol ajal mingit statsionaari ei olnud, tõi dr. Jõgila patsiendi liftiga kortermaja 9.korruse korterisse, mille duširuumis möödus opi-eelne öö. Naabrid kuulisid öö läbi määgimist ja ei suutnud oma kõrvu uskuda. Poni luumurdu parandas dr. Tralman välisfiksaatoriga dr. Jõgila väikeloomakliiniku opitoas. Suure koera mõõtu poni mahtus just ja just opilauale. (Riina Jõgila)
