Pühad tulekul: kust lihavõttejänku pärineb?
Tegelikult on vastus lihtne - teadupärast on kevad tärkamise ja viljakuse aeg ja kes loomariigi esindajana sobiks viljakust paremini sümboliseerima kui jänes, kes saab aastas viis kuni seitse pesakonda keskeltläbi üheksa järeltulijaga.
Kui aga läheneda traditsioonilise lihavõttejänese kujunemisloole veidi sügavamalt, siis tuleb heita pilk hoopis ajalukku.
Juba vanadel germaanlastel ja anglosaksidel oli kombeks tähistada kevade tulekut mitmete pidustusetega, seal hulgas oli Põhja-Euroopa paganlikes kultuurides väga levinud pidustuste pidamine koidu- ja viljakusjumalanna Eostre auks. Ehkki kristluse levik asendas mitmed paganlikud kevadtraditsioonid lihavõttepühadega, mis langesid ligikaudu samale ajale, mil varem oli tähistatud ka jumalanna Eostre pidu, tõid germaanlased mitmedki paganlikud sümbolid kristlikku kultuuri kaasa.
Valutult kulgenud segunemine tõi kaasa selle, et kristlikus kultuuriruumis eksisteerisid paralleelselt uute kujunditega ka varemjuurdunud sümboolika, nende hulgas ka jänes, kui germaani traditsioonis populaarne viljakuse sümbol, kes kristlikus traditsioonis lihavõttepühadel headele lastele korviga lihavõttemune toovad.
Idee mune kinkivast küülikust jõudis sakslastest sisserändajate kaudu 18. sajandil ka USAsse. Ajapikku lisandusid munakorvile ka kingitused ja šokolaad.
Alates 19. sajandi algusest hakati valmistama jänese-kujulisi maiustusi ja ka sellele traditsioonile panid aluse sakslased, kui esimesed lihavõttejänese maailmale tutvustajad. Legendi järgi hiilis jänes kodudesse lihavõtteööl, et kontrollida, kas lapsed on end enne pühi korralikult üleval pidanud. Headele lastele tõi lihavõttejänes korvitäis värvitud mune, šokolaadi ja toredaid kingitusi. Mõnikord aga peidab jänes munad hoopis aeda või majja ning lapsed peavad need üles otsima.
Allikas: Mentalfloss
