Purina esitleb: Julika, Leya ja Nora lugu


Purina esitleb: Julika, Leya ja Nora lugu
Purina

Täna on rahvusvaheline koertepäev ja Purina toob teieni ühe erilise inimese ja koera sõpruse loo. Julika ja tema perekond kuhu kuuluvad peale tema elukaaslane Margus ja lapsed Markus, Margaret ja Marta on peremehe ja koeravahelist sõprust tunda saanud kahe imelise koeraga. Esimeseks koeraks oli Shar Pei tõugu Leya ning teiseks koeraks on bordoo dogi Nora.

Julika ja tema lemmikud

Julika räägib, et koerad on olnud tema truud kaaslased ja teelised juba lapsepõlvest. “Koerad on mul õpetanud, et tõeline sõprus ei tähenda pimedat kuuletumist ja pidevat lipitsemest. Tõeline sõprus tähendab ühist eesmärki, aga vajadusel erinevaid teid”võtab Julika tema ja koerad teema kenasti kokku.

Nende pere esimene koer leidis Julika ise. “Sõbrad helistasid ja ütlesid, et otsivad oma shar pei kutsikale head rendikodu. Olin ülikooli lõpetanud aktiivses tööelus noor hing ja koera võtmise peale isegi ei mõelnud” meenutab Julika. Viisakusest lubas ta siiski koera vaatama minna. Astudes tookord sagivasse kutsika pessa ronis väike shar pei Leya Julikale kohe sülle ja nii ta paari nädala pärast Leya koju viiski. Kohe päris algusest käis Leya Julikaga igal pool kaasas. Alustades kontorist, restoranidest ja lõpetades autoringreiside, välismaiste kutsetega vastuvõttudest.

Purina
Seotud lood:

Lapsehoidja Leya

Leya oli 2-aastane kui Julika perre sündis esiklaps. “Minu üllatuseks võttis varem lastega mitte kokkupuutunud koer lapse valvamise kohe esimesest päevast oma õlule. Magas alati lapsele võimalikult lähedal. Vaatas koos lapsega aknast toidulaual toimetavaid linde. Aitas tal kõndima õppida, olles üdini kannatlik kui tema najal end püsti aeti ja edasi liikuda püüti” meenutab Julika Leya kohusetunnet uue ilmakodaniku ees. Julika lisab veel juurde, et amas ei olnud see filmidest tuntud karjakoerte ja laste suhe, kus üheskoos oleks mööda hoovi ja põlde ringi tuisatud.

Teist last majja tuues pani perekond turvahälli vastsündinuga põrandale, kus Leya ta näo kohe emalikult puhtaks pesi. “Kolmas laps sündis meil kodus ja muidu oma pesas magav koer, kolis sündimise ööseks ja järgnevaks nädalaks tuppa magama” meenutab Julika Leya valvamisoskust.
Julika lisab veel, et armukadedust, hirmu, et koer lastele midagi teeks, ei tundnud nad kaasa Margusega kunagi.

Alfaemane on alfaemane

Leya oli väga sepäine, kangekaelne, vaba hing ja samal ajal üdini truu koer oma perekonnale. Tegemist oli tõelise alfa emasega, kes pika puuga tegi ära ka kõige alfasematele isastele, keda kunagi nähtud. Seda ültles Julikale tihti ka tema koeratreenerist hea sõber Piret Kannike. “Aga meie perre sobis ta oma iseloomuga ideaalselt. Oleme kõik ka ise isepäised, kangekaelsed, kellele lihtsad lahendused ei sobi” naerab Julika.

Tavaliselt on võimalik koeri toiduga meelitada, et neid kuuletuma panna. Leyaga olid teised lood. Kui Leya oli otsustanud, et tema tahab õue jääda, võis ta mitu päeva näljas olla ning mitte tuppa tulla. Ükski maius ei toiminud. “Hiljem saime aru, et soov ööseks õue jääda ja oma territooriumi valvata oli seotud metsas toimunud jahtidega. Pärast jahti olid metsloomad ca 1,5 päeva oma tavapärastest rutiinist segatud ning koer andis metssigadele, kährikutele, rebastele, jänestele, kitsedele, põtradele järjepidevalt teada, milline on tema territoorium ning kuhu metsaelukad aga teretulnud ei olnud” meenutab Julika. Olgu öeldud, et metssigadel oli oma rada pere majast ca vaid 25m kaugusel kiviaia taga. Sealse metsloomade olemise oli Leya heaks kiitnud.
Vabadus liikuda oli Leya jaoks kõik. “Õnneks metsas elades oli meil seda talle ka võimalik pakkuda” on Julika rääkides õnnelik.

Purina

Koer mäletab - igavesti

Leya oli koer, kes hoidis kõiki kellega tal side tekkis. Ta tundis ära inimesi, keda ta ei olnud näinud kolm, viis või seitse aastat ja avaldas taaskohtumise üle alati siirast rõõmu nii, et ka kõrvalvaatajad said aru, et tegemist on erilise kohtumisega. Ülejäänute suhtes oli koer pigem ükskõikne.
Enne laste sündi oli Leya pere igapäevategemistes kogu aeg kaasas ja kaasatud. Peale laste sündi ja majja kolimist muutus Leya rohkem olukorda jälgivaks taustajõuks. Samuti võttis ta endale koheselt valvekoera rolli. “Meile jäid meie pikad jalutuskäigud metsas” räägib Julika.

Leya aeg

Loe veel

Leyal avastati kümne aastaselt äge krooniline neerupuudulikkus koos pankrease põletikuga. “Peale 4 kingitud kuud, kus me teda ise kodus igapäevaselt tilgutasime ravimite ja füsioloogilise lahusega, toitsime nö kosmonaudi toiduga, olid lihased juba nii kärbunud, et Leyal ei olnud enam võimalik ise istumast püsti saada. Siis me saime aru, et see on nüüd see raske hetk…” on Julika meenutades pisarais.
Leya oli terve pere jaoks väga eriline koer ja terve selle aja, kui terve pere tema kõrval öösiti magas ja teda ravis, kasvas tunne, et tema asemele uut koera pere kohe kindlasti ei võta. Kõigil oli sees vana haige koera valu. Samuti meeleheide truu sõbra pärast, keda keegi kindlasti asendada ei suuda. Mõtted, et uut koera hakkaks pere koheselt Leyaga võrdlema. Peast käisid läbi küsimused “Aga kui ta ei ole sama hea ja äge sõber? Ja milleks meile jälle koerakarvad ja porised käpajäljed majas. Meil on olnud 2 pesakonda kutsikaid majas ja kutsikat me kindlasti enam oma majja ei taha. Mul on lastegagi piisavalt tegemist” meenutab Julika täna.

Leya surmaga saabus majja ootamatult meeletu tühjus ja vaikus. “Keegi ei koputanud sabaga hommikuti vastu seina. Keegi ei tulnud rõõmsa sabaliputusega uksevastu, kui Sa koju saabusid. Keegi ei tulnud Sinuga metsa kaasa jalutuskäigule. Keegi ei valvanud maja hoovi. Nugised, rebased hakkasid hoovist läbi jalutama…” meenutab Julika tühja ja igatsevat tunnet.


Nora oli samuti meile mõeldud

Olles 3 päeva olnud leinas, tühjuses, vaikuses näitasis Julika ühel õhtul voodisse minnes mehele telefonist bordoo dogi pilti. “Kallis, kui me üks päev valmis oleme, siis ma tahan meile sellist koledat koera” muigab Julika täna. Pere ei olnud ühtegi bordoo dogi elusast peast varem näinud. “Meil ei olnud ühtegi sõpra, tuttavat, kellel see koer oleks olnud” räägib naine täna. Pere soovis vaid koera, kellel oleks Leyaga sarnane iseloom, lühikarvaline ja natuke suurem. Valikusse jäidki siis vaid bordoo dogi ja napoli mastif. Valikusse jäi siiski nende jaoks bordoo dogi. “Googeldasime mehega terve öö, lugesime ja lugesime. Viimaseks jõidsime Soov.ee kuulutuseni “Müüa emane bordoo dogi.” Ei vanust, ei sugupuud, ei hinda” on Julikal kõik selgelt meeles. Naine helistas. Koer asus Jõgeval. Pere otsustas minna.

“Kasvataja juurde jõudes tervitasid meid napoli mastif ja kaks bordoo dogi. Tegemist olid tõeliselt suurte ja jõuliste koertega - arvan, et ma polnud elu sees varem nii suurte koerte seltsis olnud. Kui nad kolmekesi mu peale jooksid, siis oli ikka väga kõhe” naerab Julika. Õige pea aga Julika ennastunustavalt sügas, paitas, vaatas hambaid, katsus saba, käppasid, pead täiesti võõral 11 kuusel bordoo dogil. “Hetkekski ei olnud kõhe. Hetkeksi ei olnud tunnet, et ma ei saa temaga hakkama. Nüüd oli vaid küsimus, kas mu loomapelguritest lapsed ka uue koera omaks võtavad?” meenutab Julika esimest koeraga kohtumise päeva. Julika lubas tol hetkel endale, et kui lapsed seda suurt koera kardavad, siis pere seda endale lubada ei saa. Järgmisel päeval läks pere koera uuesti vaatama. Koos lastega. “Lapsed ei tulnud alguses autost väljagi,ja vaatasid seda suurt koera vaid läbi auto katuseluugi. Mõne aja pärast olid nad nõus välja tulema, katsuma, pai tegema.” Julika oli õnnelik, sest lapsed tunnistasid koera omaks. “Ja me sõitsimegi juba kuuekesi koju. Mul polnud õrna aimugi, kuidas me tegelikult nii suure koeraga hakkama saame, kuidas ta lastega hakkama saab, kuidas me üldse hakkame saame. Teadsin vaid, et kuidagi saame ikka” oli Julika kohe alguses optimistlik.

Purina

Ka Nora valis Julika

Peamiselt oli Nora oma endises peres rohkem teiste koerte seltsis olnud ja tal puudus kogemus igapäevasest toimimisest 24/7 koosolemine inimestega. Perega, kus on lapsed.
“ Ma ei olnud kunagi uskunud, et üks koer võib valida perest ühe inimese, keda ta enda peremeheks peab. Ja nüüd oli mul koer, kes ei jäänud minust sammugi maha. Kui ma püsivalt kusagil toimetasin oli tal vaja olla füüsilises kontaktis mu kehaga ehk ta magas mu jalgade vastas, kas ma istusin või seisin. Metsas jalutades ei läinud ta minust kaugemale kui viis meetrit” oli Julika üllatunud. Jalutusrihma Norale ei pandud. Seda lihtsalt ei olnud vaja. Sõbranna Piret soovitas ka Nora puhul Julikale, et selle koeraga ei tee naine jõuga mitte kui midagi, ainult mentaalselt saab temast üle olla ja temaga koos õiget rada astuda. “Ja nii me elasime päev korraga koerakuulaja põhimõtteid järgides. Ja üksteise jaoks olemas olles kokku kasvades” on Julika õnnelik tehtud otsuse üle.

“Ta on Nora, meie uus koer”

“ Nora on väga meie koer. Ta ei asenda Leyat. Ta on Nora, meie uus koer. Nagu perre sünnivad uued lapsed ja igaüks on neist omaette isiksus ja keegi ei asenda kedagi teist” räägib Julika.
Pere oli harjunud vaikse, rahumeelse, isepäise koeraga, mida nad ootasid ka oma uuelt koeralt. Pere jaoks uus dimensioon on see, kui palju lähedust Nora tegelikult vajab. Nende armsa uue koera suures kehas on varjul kui pisike nurruv kassipoeg, kes tahab olla hea meelega kogu aeg peremehe süles. Vaikival ja armsal moel. “Me ise ilmselt võtamegi teda juba kui pisikest kassipoega ja unustame, et võõraste jaoks on tegemist ikkagi suure ja hirmuäratava koeraga” on perenaine muigel.

Purina

Igal valikul on oma aeg – või siis veidi hiljem

Kui perest on keegi lahkunud, siis kerkib õhku palju tundeid, küsimusi ja mälestusi. Igal perel oma moodi. Julika usub, et igaüks tunnetab ise, kas on õige aeg uus koer võtta või mitte. Jälgima peaks oma sisetunnet ja sellega lõpuni minema. Võib-olla ka teie elu on uues eluetapis ja tegelikult poleks koera jaoks kellelgi üldse õiget aega. Või siis hoopis vastupidi, et just oleks rohkem aega ja tarkust neljajalgse sõbraga tegeleda. Koer ei ole asi, mida saab riiulile seisma panna või kolikambrisse lükata. Koer vajab teie tähelepanu 24/7. Kas Sa oled selleks uuesti valmis on juba omaette küsimus.

Kõige tähtsam on see, et armastus ja hoolitsus mida neljajalgne truu sõber sulle pakub võib ka kõige mittekoerasõbralikumat inimest üle ootuste üllatada. Truu sõber koer ei ole niisama väljend. Sellel on sügavam tähendus. Hoidke oma kalleid neljakäpalisi sõpru!

Head rahvusvahelist koertepäeva!
Purina