Kolleeg Sigrid Aasmäe alustas kanade pidamist 2013. aasta suvel. Alguses oli tal kaks kana, nüüd on temast saanud pühendunud kanainimene, kes hoiatab mind, et kahest kanast saab kiiresti 20 isegi siis, kui nad ei hau tibusid. Siis lihtsalt ostad uusi mune ja ootad põnevusega, kes saabub.

Kummardus kõigile maailma lindudele

Aasmäede perre saabusid Aadu ja Lurich hoopis kummalisel kombel. Perekond külastas Ahhaa teaduskeskust ja seal on niisugune ekspositsioon (inkubaator), et lapsed saaksid näha, kuidas tibu koorub. Lapsed vaatasid, ütlesid: “Ahhaa“ ja kulgesid omasoodu edasi. Ema ja isa jäid aga ninad vastu klaasi paigale ja olid samas asendis ka veel siis, kui lapsed näituse läbinuna koju tahtsid minna. Sigrid naerab, et tal on see emotsioon siiani meeles, kuidas hästi ratsionaalne vanem laps nähes vanemate ähmast ja sõgedat pilku, ütles otsustavalt: "Ei, mingeid kanu meile ei tule!" 

Aga perekonnapea oli juba otsustanud. Teda oli kogu ürituse tehniline pool huvitama hakanud ja nii nad sõitsidki kahe munaga koju, inkubaatorit ehitama. Valvasid ööd ja päevad läbi temperatuuri, et mitte saada keedumuna vaid tibu, ja siis koorusidki Aadu ja Lurich. 


Esiplaanil on muljetavaldava jalanumbriga Lurich, Aadust paistab vaid pea.

Algul peeti mõlemaid kukkedeks. Aadu oli kangesti tige ja sai seetõttu oma nime ühe ajaloost tuntud kurja Adolfi järgi. Pärast osutus ta hoopis kanaks ja tigedus tõlgendus naiselikuks tujukuseks.

Lurich aga oli hiiglasuur, tohutute pirakate jalgadega kukk. Mõlemad olid broilerid ja otse loomulikult pole broiler aretatud aastatepikkuseks koduspidamiseks. Broiler süüakse ära nii ruttu kui võimalik. Sigridil ja Tiidul oli aga vaja kana - lemmiklooma, kes elab mõnusat kanaelu just nii pikalt kui elupäevi antud. Broiler lemmikloomana on aga keeruline, sest proovi, kuidas tahad, ikka toidad üle ja siis hakkavad neid kimbutama mitmesugused tõved. Aadu oli eriti hädine ja viimased elukuud söödeti ja joodeti teda vaid süles.

Tänu Aadule valdame me vabalt nii tibule klistiiri tegemise kunsti kui oleme googeldanud viimasel ajal enamasti väljendeid "chick baby constipation" kui ka "pasty butt".

Olgu öeldud, et üldse elasidki nad 8-9 kuud, mis on muidugi broileri kohta aukartustäratav vanus, aga ei saa ligilähedalegi kana Matildale, kes oli teadaolevalt maailma vanim kana (1990-2006). 

Pärast Aadu surma toodi Tartust kaks noort ilusat brahma kana ja Lurich sai infarkti. 

Frida ja Agnetha "murdsid" oma kaunite karvaste pepudega Lurichi südame.

Eks tal olnud enne ka ülekaalu tõttu südameprobleem, aga kaks noort ilusat kanapeput oli tema nõrgale südamele liig mis liig. 

Frida ja Agnetha talvekorter

Kuna vahepeal oli saabunud nii sügis kui talv ja paljasjalgset broilerit ei saa kuidagi õues lume peal pidada, seati keldris sisse talvekorter  ja igasuguseid kanade eluasemeid, aedu ja aedikuid muudkui kerkib. Sigrid naerab, et kanad küll munevad, aga kui hakata arvutama ühe muna omahinda, siis selgub, et nad ei mune mitte kuldmune, vaid midagi hoopis kallimat  - plaatina- või briljantmune. 

Aga Aadu jäi kindlaks oma broileri staatusele ja ei munenud üldse.

Kuna Fridal ja Agnethal oli uut kukke vaja, siis toodi Hiiumaalt brahmakukk Peeter, kes näeb välja suur ja hirmuäratav, aga on tegelikult üdini hea. Sigrid demonstreerib, kuidas Peeter kanu toidab. Krahmab Sigridi pakutava sõstra noka vahele, kutsub kanad ligi ja suskab siis sõstra mõnele neist suhu. Mis alusel ja kuidas ta valiku teeb, et kellele, jääb teadmata ja vahel unustab end ja neelab kogu kupatuse hoopis ise alla. Aga jah, kanade ja kukkede maailmas on džentelmenide kombed veel täies jõus ja hiilguses olemas. 

Peeter on ilus ja imposantne, aga kiremine on selline pisike mörin.

Edasi lisandusid kääbuskotšinid, kelle kohta oli juba uuritud ja loetud, et on väikesed ja karvased. Seega ei võta palju ruumi ega karda külma. Selle, et nad lendavad üle kahemeetrise aia ja munevad vähe, jätsid Sigrid ja Tiit kahe silma vahele. Õnneks osutus lennuvõime liialduseks, aga munatoodang on tõesti vilets.

Viisik ehk kääbuskotšinid ja paar valget sultanisegaverelist. Hallidest saavad tulevikus Kusti, Triinu, Grisli ja valgetest Paloma ja Blanca

Tibu ema on see, kes ta välja haub, mitte see, kes muneb. Võib juhtuda nii, et üks kana hakkab hauduma ja teised munevad salaja juurde ja ajavad kana graafiku sassi. Parem koguda munad kokku, et kooruks ühel ajal. 

Kanad muutuvad haudumise ajal veidraks. Neile tekib silmi hull, sõge pilk, nad kitkuvad oma rinna sulgedest paljaks, et munadel oleks nahaga parem kontakt ja käituvad muidu ka kummaliselt. Mõni ei tule pesalt üldse maha, niiet tekib mure, kas ta üldse sööb, joob ja muid eluks vajalikke toiminguid teeb. Esimese kanaga olevat olnudki mure, et äkki sureb oma munade peale ära ja kui ta siis oli seal lösutanud juba viis päeva, siis tõstsid Sigrid ja Tiit ta maha ja sundisid jooma, aga kana kihutas muidugi kohe pesale tagasi. 

Aga võib juhtuda ka nii: brahma kana hakkas hauduma, lahkus korraks pesalt ja „kõpsti“ tuli üks väiksem kääbuskotšini ja sultankana segu asemele. Brahma tuli tagasi, ei tahtnud küll hästi väikesesse munemiskasti teise kõrvale enam mahtuda, aga trügis ikkagi kuidagiviisi. Haudusidki sõbralikult koos. Tibud on praegu viiepäevased ja pole veel päris selge, kes on ema. Aga võib-olla ongi mõlemad. Kooselu uutmoodi vorm. Samas elab kõrval üks pisike kana viie tibuga ja saab ka hästi hakkama.

Mitu kukke ei ole hea. Võib küll olla võimalik, kui satuvad leplikud kuked, aga kui hakkavad tülitsema, peab otsustama, mis edasi. Kuna kukesupp ei tule siin peres kõne alla, siis on tülinorjatest kuked teistesse majapidamistesse antud. Ühel riiukukel oli nii paha karma, et uues kodus sai ta rebase saagiks.

Grizli ehk siis frizzle kotšini segavereline kukk. Otsisime talle uue kodu, kuna ei klappinud teiste kukkedega, sai endale küll 24 naist ent kahjuks, nagu seda maal tihti juhtub, leidis koos 13 naisega lõpu rebase kõhus.

Tibude äraandmine on raske. Ilmselt samamoodi on koerakasvatajal raske kutsikaid ära anda. „Aga haudemuna äraandmine veel nii raske ei ole,“ lisab Sigrid lootusrikkalt ning siis muutub taas veidi murelikuks: "Ilmselt lõpetan mitte nagu vana hull kassimutt, vaid vana hull kanamutt miljoni kanaga.“

Samas räägib ta uhkusega, kuidas ühest satsist ära antud haudemunadest koorusid tibud, kelle pilti on kasutatud Liia Virkuse raamatu illustreerimiseks. Hea meel, kui kasvandikel hästi läheb. 

Puhkusereisidel on nüüd ka silmad ees ja taga, et kanu näha. Tais oli igasuguseid põnevaid tõugusid ja muidugi taheti mõni muna koju kaasa smugeldada. 

 Viimasel reisipäeval jooksime mööda kloostreid ja püüdsime leida kohti, kus kuked ja kanad koos (et muna oleks ikka viljastatud), otsisime mune ja küsisime munkadelt. Need ei rääkinud inglise keelt, aga olid väga lahked ja abivalmid, ehkki ei saanud midagi aru. 

Sigrid räägib, kuidas nad joonistasid kana, muna ja tibu. Nad näitasid muna mungale ning põhihirm oli see, et munk toob neile tavalise söögimuna. Lõpuks said mingi muna, mis loodetavasti oli ka viljastatud. Tõid Eestisse ja haudumisprotsess toimus kõigi reeglite kohaselt, aga tibu ikkagi ei saanud. Ju ta ei tahtnud siia külma kliimasse kooruda. Tai tõud ei sobi tegelikult meile. Neile peaks hakkama sukkpükse jalga panema ja talvel suusakostüümi riietama.

Aga brahmad ja kääbuskotšinid (pekingi kääbuskana) on jahedaga harjunud. Talvel elavad keldris, aga käivad ka lumega õues. 

Väga erilised kotšinid, dominantse säbrusule geeniga Elvis, Lolo ja nimetu kana, koorusid keldris. Lolo oli esimene kanaema Triinu tibudest. Sigrid läks keldrisse, kus talvel on 12-14 kraadi sooja ja näeb – Triinu lösutab pesal, aga vastkoorunud pojuke, külm ja elutu lebab kõrval. Ema pole teda miskipärast enda alla sooja võtnud. Teha pole midagi, kui surnud, siis surnud. Ilmselt oligi elujõuetu või sant, et ema ära põlgas. 

Sigrid hakkas koristama ja siis võttis surnud tibukese kätte, et ära visata, aga tibu justkui ohkas. Edasi räägib Sigrid nii: "Hakkasin puhuma ja kergelt hõõruma. Vist hingab, ei hinga. Külm. Panin rinnale ja tõin tuppa. Hoidsin lambi all ja siis tuli teine hingetõmme ja niimoodi tehes (reanimeerides mitu tundi) ärkas ellu. Äkki ongi sant ja mis ma temaga teen. Aga tibu ärkab muudkui rohkem ellu. Siis saime aru, et ei tohi Triinut usaldada ja tõime ta tuppa jälgimisele ja selguski, et ta lihtsalt ei oska tibu enda alla lasta, aga kui mina aitasin, siis lasi ja võttis omaks. Paar päeva jälgisin, sest algul nad on nõrgad, aga paari päeva pärast tungivad nagu tankid ema alla. Sellist ei saa ju ära anda.“

Triinu ja Lolo tähistavad Eesti Vabariigi aastapäeval 

Sigridil on veel hulgaliselt pilte nii oma kanadest (kana on muuseas veel keerulisem pildistada kui koera), Tai kanakohvikust, reisidel kohatud ilusatest kanadest ja siis selgub, et ühel meie kolleegil on korteris imeilusad siidikanad. Kanade teema ei ole ilmselgelt veel lõppenud.

Fotod: Sigrid Aasmäe