Kuue Eesti loomaarsti jaoks (Elena Lebedeva, Janne Orro-Taruste, TiinaToomet, Aet Sillaste, Sigrid Aasmäe ja Helen Õunap) algas suvi 6. juunil, mil nad asusid teele Ukrainasse Lvivi linna. Kuna reis toimus autoga, siis otsustati külastada ka teele jäävaid loomakliinikuid.

Esimene peatus – Pärnu. Pärnu Väikeloomakliinik asub otse Tallinna maantee ääres ja otse loomulikult astusime sinna sisse. Pärnakad on suviti väga töised (patsientide hulk suureneb hüppeliselt suvitajate lemmikloomade tõttu) ja seetõttu planeerisime sinna vaid lühivisiidi.

Reisiseltskond koos dr. Lasnaga jäädvustatud, suundusime edasi.

Riia linnas peab navigaator meid aitama, et leida dr Aigars Brinkise kliinikut. Dr. Brinkisel on Riias kolm kliinikut. Meie külastame neist suurimat, mis loodi Ameerika-Läti ühisettevõttena üle kümne aasta tagasi ja mis algselt teenindas peamiselt kodutute loomade varjupaika. Nüüdseks on sellest saanud modernne ööpäevaringselt avatud kliinik. 

Meid võttis vastu väga tore ja väga head inglise keelt rääkiv dr Jana Cernova, kes muuseas on elanud lapsepõlves Eestis. Dr Cernova rääkis meile, et kolmes filiaalis kokku töötab 14 loomaarsti.

Parasjagu saabus vastuvõtule kesk-aasia lambakoera kutsikas, kelle kogu kehakeel rääkis täielikust kabuhirmust võõra ümbruse (kliinik) ees.

Püüdsime omanikuga juttu teha kutsikakoolist ja sotsialiseerimisest ning saime kuulda, et koer läheb õige pea uude peresse ja eks need siis võta midagi ette, kui õigemaks peavad. Loodame parimat, aga Lätis ei ole kahjuks kutsikate eelkooli kontseptsioon veel levinud. 

Meie järgmine sihtkoht on Kaunas, kus on võimalik leida öömaja, mis maksab 14 eurot reisija kohta. Kõik on enam kui tagasihoidlik, aga motell on vaikne ja puhas ja mida peakski autoreisijad, kes saabuvad öö hakul ja lahkuvad varavalges, veel vajama.

Hommikul külastame dr. Saulius Laurusevičiuse kliinikut, mis asub uutes, alles kaks aastat tagasi valminud ruumides.

Dr Laurusevičius tegeleb peamiselt sigimisprobleemidega ja õpetab seda ka Kaunases asuvas Leedu Veterinaaria Akadeemias. Ka tema poeg õpib seal loomaarstiks.

Edasi Poolasse, mis ei olegi enam autojuhi õudusunenägu nagu varem. Põhja poole jäävad teed on küll endiselt kitsad ja rekasid täis, aga väga paljud juhid on viisakad, tõmbavad teeserva ja annavad möödumiseks kenasti märku.

Piiriületus kulgeks ilmselt olulisemalt kiiremini, kui esitaksime kõik Euroopa Liidu passid. Ühel meie hulgast on aga Vene pass ja seetõttu läheb veidi kauem aega. Konverentsi korraldajate poolt eelnevalt väljastatud kutse hajutab aga igasugused kahtlused ja sõit võib jätkuda. Ega ukrainlastele saa seda pahaks panna, et nad soovivad kontrollida, mis asjaoludel suure naaberriigi kodanikud nende territooriumile saabuvad.

Poola piirilt Lvivi on umbes kahe tunni jagu sõitu. Kuna vahepeal on pimedaks läinud, siis esimesed muljed Ukrainast jäävad saamata. Lvivi jõudmisest annab tunnistust pidev rappumine. Munakivitee tundub olevat üks seda linna iseloomustav fakt.

Paar sõna Lvivi (Lvov – nii poola kui vene keeles) ajaloost. Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi vürst Danilo Romanovitš olevat 1250. aastal rajanud oma pojale, kelle nimi oli Lev, kindluse, millest aastatel 1272–1349 sai Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi pealinn. Aastatel 1569 kuni 1772 oli Lviv Rzeczpospolita Ruteenia vojevoodkonna pealinn ja 1772. aastal läks linn Habsburgide valdusse. Pärast Esimest maailmasõda liideti linn taas Poolaga ja pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liiduga.

Lvivi vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seda lähemegi järgmisel hommikul uudistama trammiga, mis peaks kuuluma samuti maailmapärandi nimistusse.


Kesklinnas ootab oluliselt ilusam tramm ja hulk vaatamisväärsusi.

Külastasime ka ooperiteatrit, kus vaatasime Giuseppe Verdi ooperit „Nabucco“.

Teatrihoone on väga kaunis ehitis, mis rajati otse Poltaava jõe kohale. Legend räägib, et arhitekt Gorgolewski, kes avastas paar aastat hiljem, et hoone vajub, oli endalt elu võtnud. Peale seda polevat teatrihoone aga enam vajunud.

Lvivi raekoda ja eelkõige selle torn on koht, mida peab külastama, sest sealt avanevat võrratu vaade.

Osa seltskonnast kõhkleb – palav, väga ei viitsi, väljak on täis ahvatlevaid kohvikuid, kus saaks võtta juba esimese jaheda valge veini või õlle. „Aga äkki on lift? Vaatame!" Ongi, ja viib neljandale korrusele. „Edasi on vaid üks korrus katuseni,“ õpetab lahke kohalik, kui uksed sulguvad. Aga selgub, et üks korrus ukrainlase mõistes on hoopis midagi muud kui üks korrus Eestis.

Oleme täitsa võhmal, kui üles jõuame, aga vaade on tõesti seda väärt. Lviv on ilus nii ülalt kui altpoolt vaadates.

Kõige mõnusam ongi suu ammuli mööda tänavaid jalutada ja väsimuse, palavuse või janu/nälja korral mõnesse kohvikusse, restorani või baari potsatada. Neid on tõesti igal sammul, üks põnevama interjööriga kui teine. Kohati tundub, et see linn on nagu lõputu Kalamaja, aga veelgi enam üle võlli keeratud ja julgem. Kuulsal Turu platsil (mida kõik reisijuhid soovitavad kindlasti külastada) asub kohvik nimega Manufaktuur, kus lisaks suurepärasele kohvi- ja koogikestevalikule on imetore suveniiripood, raamatukauplus, mõnus siseõu tšillimiseks ning atraktiivne kelder, kuhu sisenemiseks peab kiivri pähe panema.

Lvivis armastatakse üldse atraktsioone. Söömine ei ole lihtsalt söömine, vaid mingi väike uba peab asja juures veel olema. Vahel on see uba muidugi üsna suur ja ehmatav nagu näiteks „kõige kallimas Galiitsia restoranis“, kuhu sisenemiseks tuleb koputada kõige tavalisemale veidi räämas korteriuksele ja kõigepealt sattuda ühe dressides või vahel vist ka hommikumantlis kodaniku kööki/esikusse ja sealt edasi sameteesriide taga asuvasse luksuslikku restorani, kus hinnad panevad silmi pööritama. Kes esimese hooga ära ei ehmata ja jooksu ei pane ning midagi tellida julgeb, saab läbida hiljem lõbusa tingimisprotsessi, mille käigus omandavad hinnad täiesti vastuvõetavad mõõtmed. Juudi restoranis nimega Kuldse Roosi All saab arvet tasuda ka tantsu
või lauluga. Pakkumist, et külastaja ise oma nõud ära peseb, vastu ei võetud. Samal tänaval asuv Legendide Maja on niisama veider nagu teda tutvustav videoklipp.

Söömiseks on kohandatud kõikvõimalikud trepipealsed, –mademed ja urkad. Kes soovib turvalisemalt ja traditsioonilisemalt einestada, võib valida sealsamas kõrval asuva Aroma Cafe, mis pakub võrratuid ukraina pirukaid. "Esimene Lvivi liha ja õiguse grillrestoran“ ehmatab/lõbustab külastajat timuka etteastega ja kohalike hulgas ülipopulaarne Stargorod lärmaka programmi ja elava muusikaga. Toidud on igal pool ülimaitsvad, ka äärelinna väikeses puhvetis või Lychakivi surnuaia vastas asuvas ebamäärases püstijalabaaris.

Kuulus Lychakivi kalmistu ongi nii suur, et vahepeal peaks pruukosti võtma ja väikese uinaku tegema, et jõuaks selle kuidagiviisi läbi käia, aga kahjuks on meile antud vaid tunnike, poolteist enne sõitu lähedalasuvatesse mõisatesse.

Dr Janne Orro- Taruste pildistab kõigi eest, kuis jaksab, aga iga hauakivi ja kabeli kohta käib ju ka oma lugu ja neid räägib giid kahjuks poola keeles. 

Keelega on Lvivis üldse nüüd sedaviisi, et vene keelt nad enam üldse „ei oska“. Kui veel kaks aastat tagasi sai vene keeles kuidagiviisi räägitud, siis nüüd tulevad vastused eranditult ülikiirelt vuristatuna ukraina keeles. Inglisekeelse küsimuse peale vastatakse poodides ja restoranides aga üsna kenasti ja arusaadavalt. 

Rahvustunne on üleüldse väga tugev. Väga paljud käivad lausa igapäevaselt rahvariietes. Eriti populaarne on võšivka (otsetõlkes tikand), aga nii kutsutakse ka rahvariidesärki.

Lvivi vabaõhumuuseumis, mis on üks Euroopa suurimaid, Shevchenkivsky Hay (Ševtšenko Park) on eksponeeritud kuue Lääne-Ukraina piirkonna viimase kolme sajandi puitehitised ja igapäevased tarbeesemed. Näha võib talumaju, kirikuid ning erinevaid käsitöökodasid.

Lvivis kohtusime ka ühe reisikaaslase veterinaariaõpingute aegse toakaaslasega. Valentina on mari rahvusest naine, kes sattus 1990ndate keskpaigas üsna juhuslikult üliõpilasprogrammi raamesTartusse aiandust õppima.

Praeguseks on ta abielus ukrainlasega, elab Lvivis, kasvatab kolme last, müüb seemneid ning on oma eluga seal väga rahul, sest Lviv on ilus linn ning ukrainlased lahke ja sõbralik rahvas. Väga soe tunne tekkis kui ta Ukrainast kui oma kodust rääkis.

Leiame ka kohaliku loomakliiniku, mida peab perekond Kruzel. Pereema Natalja Pavlovna oli 1994. aastal Lvivis üks esimesi, kes erapraksisega alustas. Alguses tegi koduvisiite, siis sisustas kodumajas vastuvõtu ja töötab koos poja ja miniaga, kes on samuti loomaarstid.

Dr Kurzeli sõnul on neil väga palju nahahaigusi ja puukide kaudu levivaid haigusi. Saime kiire ülevaate babesioosist ja selle levikust Ukrainas.

Kangesti tahaks kojusõitu pikendada veel mitme päeva võrra. Teeme kiire sissepõike Ukraina väikelinna Žovkvasse.

Teisel pool piiri, Poolas, avastame samasuguse armsa väikelinna, Zamośći, mis on ehitatud Itaalia renessansslinnade eeskujul. Aga kummagi linna jaoks ei jagu meil enam aega ning jääb ka leidmata ning külastamata loomakliinik Poolas. Järgmise korrani. 

Reisiseltskonna moodustasid loomarstid (vasakult) Elena Lebedeva, Janne Orro-Taruste, TiinaToomet, Aet Sillaste, Sigrid Aasmäe ja Helen Õunap. Pildil koos Vene, Poola ja Ukraina kolleegidega.

Reisil tegid pilte: Janne Orro-Taruste, Helen Õunap ja Aet Sillaste.

Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.