Tegime vaid paaritunnise piknikumatka, aga olen sõitnud ka Peipsini välja, ööbinud parvemajas ja tiirutanud kanuuga imelistes paikades, kuhu muudmoodi kui vesitsi kuidagi ei pääsegi. Pikema matka puhul tasub kindlasti külastada Emajõe-Suursoo loodusekeskust, mis asub ajaloolises 14. sajandist pärit hoones. 

Kaunid vaated muudkui libisevad mööda. Omaette vaatamisväärsus on muidugi Kavastu parv, mis kondiauru jõul reisihimulisi ühelt kaldalt teisele viib.

Järgmise parvega lahkub parajasti uus seltskond Peipsi poole ja kange kiusatus oleks jäädagi päikeses sillerdavale jõele hulpima, aga ees ootab Põlvamaa ja Eesti Maanteemuuseum. Siin on tõepoolest palju uudistamist alustades üle-eelmisest sajandist pärit kaljamüüjaga ja lõpetades autolavkaga, kus pakutakse tõeliselt ehedat nõukaaegset kraami, millest enamikku saab ka osta, aga Žiguli pudelites loksub õlle asemel vesi. 

Kui piimapütt ja vana besnsiinikalonka on uudiseks nooremale rahvale, siis käsikärus liikuv apteek üllatab ka minu põlvkonna inimesi. Keegi ei mäleta ega pole kuulnud, et nuuskpiiritust ja kampritilkasid oleks küla vahel niisugusest riistapuust müüdud.

Lastele meeldivad muidugi elektriautod, karkudel kõndimine, imelikud jalgrattad, millel püsimine kuidagi õnnestuda ei taha ja pealtvaatajatele suurt lõbu pakub. Ja hobune on muidugi vaatamisväärsus omaette.

Kuna lõunasöögist on juba hulk aega möödas, sõidame Karilatsi kalamajandisse värskete forellide järele.

See asutus kuulub Postitee alla. Postiteeks nimetatakse vana Tartu-Võru maanteed, mis pakub elamusi juba oma kauni looduse poolest, aga praeguseks on kaardistatud seal 32 huviväärset objekti ning pakutakse juhatust ka majutuse ja toitlustuse osas.

Meie leidsime oma ööbimiskoha küll Postiteest eemal asuvas Käbliku talus, aga kõrvalpõige suurematelt teedelt õigustas end igati, sest Käbliku talu on tõesti üks eriline koht. Kui kodulehelt ei loeks ja majaperemehelt ei küsiks, siis ei usukski, et majad polegi vanemad kui 30 aastat (talu hakati rajama 1985. aastal kunagise Matto vesiveski asemele). Kõik hooned tunduvad olevat vanad ja sajandite jooksul loodusesse sobitunud. Eriti romantiline on saarekesel asuv lillkatusega majake.

Järgmisel päeval oli üle-eestiline avatud talude päev. Raske oli otsustada, kuhu minna ja kuhu mitte, mida võtta ja mida jätta? Üle Eestimaa oli 150 talu avanud uudistajatele oma uksed.

Meie saabume Peri mahemõisa keskpäeval. Saame kuulda, et siit on juba läbi käinud üle 150 külastaja. Ülesseatud telkides jätkub veel kõike nii proovimiseks kui kaasaostmiseks. Peri mõisa pererahvas on kutsunud ümbruskonna talunikke ka oma toodangut müüma. Suur pann on kogu aeg tulel ja suusulavad pannkoogid mahemoosiga kaovad välgukiirusel.

Ostan mahejuustu, mis on maitsestatud apelsiniga, šokolaadi, rabarberimahla ja küüslaugu õievartest tehtud pestot. Lahke perenaine Tiina jaksab veel pärast sada viitekümmet külastajat meie küsimustele vastata. Räägib, kuidas nad proovivad sel aastal kasvatada värvilisi lillkapsaid (näiteks lillat), kes on nende põhilised ostjad (Tallinna ja Tartu restoranid) ja kirjeldab elavalt, kuidas ta kantseldas hiljuti kümmetkonda vabatahtlikku erinevatest Euroopa riikidest, kes tulid appi köögivilja rohima. Enamik neist polnud elu sees põldu näinudki, mõni oli võib-olla üldse esimest korda linnast välja saanud. Keegi sai allergilise nohu (appi, loodus!), aga üldiselt möödus kõik rahulikult. Noored said maaelu kogemuse ja põlludki puhtaks.

Unistus kanadest

Mina veedan pikemalt aega tagaaias kanade juures. Mõtlen oma kauaaegsele unistusele – tahan kanu ja sellele, et kui niiviisi mööda ilma ringi traavida, siis ei saa ma seda unistust ilmaski täide viia. 

Kuulan kiirloengut kanapidamise alustest ja saan teada, et praegu olevat popp võtta nii öelda suvekanad, keda peetakse suvisel ajal õues. Kahekordne traataed kaitseb rebase eest ja seda peab pidavalt edasi nihutama, et toidufront uueneks. Olevat väga mugav. Mulle ei sobi. Ma ei suuda suve jooksul armsaks saanud kana sügisel supina ära süüa. Järelikult pean neile mingi talvekuudi rajama. Võrkaia asemel tahaks ilusat roigasaeda, aga selle nihutamine on küll vist kangesti tülikas, kui mitte võimatu. Mis teha, kui unistused ja tegelikkus kokku ei käi? Kas anda järele ja leppida pooliku variandiga, loobuda unistusest või oodata?  Valin viimase variandi. Küll ma jõuan need kanad ka kunagi võtta ja eks siis näis kuidas ja mismoodi. Olen ju lõppude lõpuks loomaarst ja peaksin looma- ja linnupidamisest teadma veidike rohkem kui tavainimene.

... ja kui armsad lehmad siin veel on!

Jah, aga ega üks õige loomaarst ikka niiviisi ei käitu, et lehma nähes vaimustusest niutsuma hakkab. Nii just juhtubki kohas nimega Andre farm, kus kõigile külastajatele jagatakse paberid ja pliiatsid ning korviga saia/leiba ning saadetakse lauta kaunimat lehma valima. Mina, kes ma pole lehmadega enam aastaid kokku puutunud, (keegi ju ei too lehma kliinikusse) unistan ainult sellest, et saaks vasika oma kätt lutsutama. See on nii armas.

Ja lehmad on ilusad. Perenaine Erika näitab meile Peisikut, kellest tehtud pilt „Peisik jaaniööl“ valiti Baltica 2016 loomingulise meeskonna poolt nelja ilusaima foto hulka. Seda pilti saab vaadata Pärimispidu Baltika Facebooki lehel. Meie aga teeme Peisikust ühe argipäeva pildi. Niisama ilusa, aga ilma pärjata.

Argipäeva pilti tahaksime saada ka kohalikust karjakoerast, kes väga asjalikult lehmade vahel ringi sebib ja korda loob. Aga nagu tõsine töömees kunagi, on ta tööpostil oma sõiduvees, muutub aga kohe tõrksaks ja kohmetuks, kui vaja fotograafile poseerida.

Andre farmist on kindlasti põhjust tulevikuski rääkida, sest pererahva plaanid on suured. Uued ruumid on valmis saadud ja varsti hakatakse seal oma piimast nn Gouda ja Cheddar-tüüpi juustu tootma. Meie lahkume vastvurritatud võiga ja soovime jaksu ja edu. Väsinud võõrustajad saavad pärast kolmesaja külastaja vastuvõttu ka lõpuks hinge tõmmata.

Kuna tegemist on loomaarsti reisikirjaga, siis oleks kohane lõpus ka veterinaare mainida. Igas sihtkohas on mõni loomaarst või vähemalt juhtus niiviisi sel pühapäeval. Sodalise loomakliinikute tohter Piret Tobias tuleb just siis Peri mõisa, kui meie end lahkuma asutame. Andre farmis kohtun Anu Hellenurmega, kes juhib põllumajandusettevõtet Anu Ait ja päeva lõpul Rõngu poes saiakesi ostes jooksen kokku kalalt tuleva dr. Erkmaaga Tartu Farmaxi loomakliinikust. Ka loomaarstid puhkavad. Vahel.

Fotod: Merike Toomet