Meeli pere ja muud loomad
Väikese Eesti ühe väikese linnakese kärtspunases majakeses pererahva hooliva tiiva all elavad oma igapäevaelu Kiki ja Krissu. Ehk siis Kiki ongi lihtsalt Kiki – oma tosina eluaastaga kassimaailma mõistes suht soliidses eas süsimust vurrukandja ja Krissu üsna haruldast tõugu, nüüdseks juba üheksa-aastasena koeraproua staatusse tõusnud pea poolemeetrise turjakõrgusega whippet, esindusliku nimega Shinina Crista Romantika.
Hei, Kiki, sina või?!
Kiki teekond oma pereni oli armsasti proosaline – ühise sisetunde soovil hakati ses peres lemmikuks otsima kassipoega, et aastasele pojapõnnile ja endalegi saaks ringisibavast karvakerast rõõmu. Ning kuivõrd silmale ja hingele tundus armas mõte süsimustast hiirekuningast, siis pealinnast kuulutuse peale ihaldusväärset karva kiisubeebi leitigi ja toodi koju. Hilisemal ülevaatusel küll selgus, et loomakesel on soovitud efektset sünkjat väljanägemist tõrvatilgakesena meepotis „rikkumas“ lõua alla peidetuna paarkümmend valget karvakest, ent nende eemaldamiseks iluprotseduure ette võtta pole vajalikuks peetud. Ja sai Kiki-kiisu täiel rinnal aastat kolm üksiku lemmiku privileege nautida.
Kiki on selline kass, kes pereema Meeli sõnul olevat väga mõistev jutukaaslane või vähemasti tänuväärne kuulaja – kui ta muidu üldjuhul kipub ikka altkulmu põrnitsema, siis temaga vestlusse asunule üha noogutab, ilmutades kõigiti justkui suuremeelset nõustumist. Ent olles muidu igati ühele korralikule kassile kohaselt isepäine loom, ta omapäi väga hulkuma ei kipugi. Kõrgemad retked piirduvad koduaia õunapuulatvade vallutamisega, kaugemad luusimisega naaberaia puukuuri ümbruses, kus ühte koma teist põnevat tundub tema jaoks vahel leiduvat, mis omakorda tähendab, et mõnikord tuleb teda siiski otsima suunduda. Ja kuna ümbruskonnas olevat nii mitmeidki äravahetamiseni sarnaseid musti kiisusid, on nendest eristumiseks Kiki karvast peajätku kaunistamas punane kaelarihm. Meeli sõnul on see tunnusmärk vajalik eelkõige seetõttu, et hoida ära teistele mustadele kassidele stressi tekitamist, kui ta Kiki-otsinguil järjekordselt läheneb mõnele suvalisele mustakarvalisele hüüdes – Kiki, sina või?!
Kass ja kalakesed
Tubaselt pakuvad Kikile näiteks pinget pererahva akvaariumis mulistavad kalakesed – nende hulk on kümnekonna aasta vältel kõikunud erinevates numbrites, aga nüüdseks on jäänud sinna ringi liuglema kolm botiat ja põhja toimetama põhjakoristaja, kel aastaid kuraditosina jagu ja kes seetõttu oma eakuse tõttu toimetusi pisut juba homse varna viskab, ent kelle vastu lugupidamisest toda vesist residentsi veel laias laastus üldse peetakse.
Kiki käib vanast harjumusest ikka akvaariumi lambialuses „solaariumis“ peesitamas ja kalakesi vahetevahel käpaga dirigeerimas. Lisaks akvaariumile suhtub Kiki ka arvutisse tugeva omanikutundega, sest kui keegi selle riistapuuga omatahtsi toimetab või mis veelgi ennekuulmatum – näpuga ekraani poole viitab või suisa vastu puutub – ajab see Kikil kopsu üle maksa kuni arulageda vehkija hammustamiseni välja.
Rotihallist vorstikesest triibuliseks marmorkoeraks
Krissu otsimine seevastu võttis aega oluliselt kauem ja oli põhjalikum, sest polnud pererahval endalgi täit ettekujutust, millise tõu kasuks otsustada. Kuna Meelil oli noorpõlves lemmikuks dobermann, siis langes nüüdki eelistus just lühikarvalistele ja oluliseks teguriks tollal neljaseks saanud pisipoja tõttu oli mõistagi ka tulevase neljajalgse pereliikme lapsesõbralikkus.
Internetiotsingute tulemustena kaaluti minidobermanni, basenji ja Itaalia väikehurda alias italiaano vahel, aga üha enam olid just hurdad oma elegantse ja majesteetliku olemusega Meeli südant võitmas. Ja kui ta avastas enda jaoks whippeti, köitis tolle tõu täiuslikkus teda jäägitult ning kuivõrd põhjalikumal kodutöö tegemisel sai selgeks, et itaallastest hurdad osutuvadki ülemäära õrnukesteks, oli otsus küps.
Nüüd asuti siis juba täie teadlikkusega oma ja ainukese whippeti jälgi ajama. Ja jäljed juhatasid läbi ühe maarjamaise whippeti-omaniku Leedumaale, kus viis erinevat karva kutsikat hiljuti ilmavalgust näinud. Kuivõrd whippeti tõu puhul on lubatud kõik värvused ja värvikombinatsioonid, polnud Meeli perel karvatooni osas otsest eelistust, küll aga oli soov, et kutsikas oleks emane.
Meelile saadeti ka foto, kus vorstikesi meenutavad olendid koeraemme tissi otsas reas, nende hulgas ka tema perele broneeritud pisipiiga. Pisut nigelapoolse vene keele oskuse tõttu ei saadudki juuresolevast selgitusest päris täpselt aru, milline noist nüüd siiski nende kutsikas täpsemalt on, aga kindel oli see, et olemas ta on ja pidavat olema triibuline.
Meelil on selgelt meeles esmakohtumine neljakuise Krissuga. Kuivõrd Leedust tulijad olid minemas oma koerapesakonnaga Soome näitusele, lepiti kohtumine kokku Pärnus. Parasjagu oli tollal maad raputanud kurikuulsa jaanuaritormi hommik ja kui siis kohalejõudnud leedukate auto tagumise ukse avanemisel silmas Meeli suurt triibulist koera, oli esmane mõte, et see siis ongi nüüd tema Krissu, esimese hooga adumata, et kui kutsikas on sellise muljetavaldava kasvuga, siis peaks temast suureks sirgudes saama vähemasti maksikoer Fik.
Too triibukandja osutus siiski pesakonna emmeks, Krissu viuksus koos sõsarate-vennakstega eraldi puurikeses ja kui sealt üks pontsakas rotihall jupstükk üle antud, tekkis Meelil teda uurides küsiv mõte, et kus siis need lubatud triibud on? Aga see mure haihtus hilisemalt, mil titekarva mahalangemisel koorus kui imeväel tollest hallist vorstikesest triibuline marmorkoer. Ja see esmane sarnasus ei olnud siiski juhuslik, sest Krissu on osutunud täpselt oma ema koopiaks.
Nagu kass ja koer muiste
Kui pere pisipoeg sattus koeratitest kohe suurde vaimustusse, siis toona kolmene Kiki suhtus uustulnukasse suht õlgukehitavalt, käies siiski igaks juhuks arglikku ja veidrat olevust aeg-ajalt nuusutamas. Aeg aga läks ja kodutundega seotud enesekindluse kasvades hakkas Krissu end tolle pidevalt silmaulatuses figureeriva murjanmusta tegelase toimetustega kurssi viima. Nii näiteks avastas Meeli töölt koju tulles paaril korral Krissu koonu ümbert väikesi kristallikesi, mis lähemal tuvastamisel osutusid liivaterakesteks ja selgus, et kutsikas oli oma uurimisretkedel Kiki liivakastis käinud. Taolise maiustamise ärahoidmiseks paigutati kiisukese kergenduskast vanni, kuhu koer-loom ei küündinud. Ja selle tulemusena leidis Kiki looduse kutsele kohasteks asjaajamisteks hoopis iseäraliku viisi, toimetades oma kergemaid ihuhädasid otse vanni äravooluaugu kohal, kusjuures nõnda toimub see tänase päevani.
Omavaheline klapp on Meeli sõnul Kikil-Krissul nagu kassil-koeral muiste, ehkki kisklemiseni polevat asi eales läinud. Kuivõrd whippet loomu poolest on „silmadega jahtija“ ja kipub kõike liikuvat liigitama mõiste „jahisaak“ alla, siis piisab Kikil või paar kiiremat liigutust teha, kui Krissu ei suuda vastu panna kiusatusele talle järele kihutada. Ainus vabandus Kiki aadressil võib olla see, et taoline kütikihk kehtib Krissul ka majast möödavuravate jalgratturite puhul.
Et Krissul tegelikkuses pole plaanis Kikit käsitleda tõelise jahisaagina, näitab ilmekalt asjaolu, et kui Kiki jääb näiteks hoo pealt seisma, ei oska „jahimeeski“ ühtäkki muud peale hakata, kui pidurdades peatuda, totter ilme näol. Ja kui Kiki juhtub kehvapoolselt meelestatud olema ning leiab, et selle maandamiseks on hea variant trepil Krissu peale sisiseda, kisub päris jamaks – ei julge siis uljas kassikütt tolle ühemõttelise pahina peale sammukestki liikuda. ja jääbki sel hetkel tuppa minemata.
Samas võib suisa sõbralikkuseaktsiooni alla liigitada mitmeidki momente. Näiteks kui kord käpapadja sisse kasvanud küüne ravitsemise tulemusena üdini õnnetu Kiki operatsioonijärgselt diivanil „nutta tihkus“, läks Krissu pikemalt mõtlemata ainuvõimalikul talle teadaoleval moel kannatajat lohutama, s. o keelega üle lakkuma. Magatakse vahel ühises pesaski ja ei tee Krissu ka mingit probleemi, kui Kiki tema toidukausis konservitükkidelt želeed pealt ära nilpsamas käib. Ja ega polegi mõtet kadetseda, kui alati saab võimalusel omakorda Kiki toidukausi sisu puhtakslimpsimiseni pintslisse pista. Tolle viimase teguviisi ärahoidmiseks pererahvas siiski aeg-ajalt tõstab jõupositsioonilt pisut abituma loomakese kehakinnitusvaru päästmiseks söögianuma Krissu pikast ja peenikesest koonu-ulatusest kõrgemale.
Saledus ruulib
Whippeti juures kõik ongi õigupoolest pikk ja peenike – koon, jalad, saba ning õhukesed on kõrvadki, mis tahapoole ja peadligi hoidvatena annavad talle veidi hirmunud välimuse. Kohati paistaks tolle tõu esindaja suisa nagu läbi ja Meeli sõnul kõõluste kohalt paistabki. Kuna enamjaolt pole kaaskodanikud toda tõugu eriti kohanud, siis nii mõnedki asjatundmatumad tänaval Krissut silmates avaldavat hinnangut, et tegemist on kindlapeale tõukoeraga, aga olevat varmad uurima, millisega täpsemalt ja mõningad „kaastundlikumad“ kippuvat hurjutamagi, et miks perenaine oma koerale ometi korralikult süüa ei anna. Enamus siiski ahhetab positiivselt – mis põnev ja kaunis loom. Kord oli juhus, mil Meeli-poolset peenarde rohimist jälgis ka Krissu, püsides perenaise kõrval liikumatult murul ja kahest mööduvast tädikesest üks hüüatanud, et mis lummav marmorkuju seal aias on. Mõistagi oli nende jahmatus suur, kui seepeale „marmorkuju“ hetkeks pea nende poole pööras. Meeli sõnul oskabki Krissu aeg-ajalt uskumatult graatsilisi poose võtta, nii et tema marmorjas tardumus perenaist ennastki vaat et hetkeks eksiteele viia võiks.
Valge laik triibulises kasukas
Ja Krissul on ka üks talle ainuomane tundemärk – muidu ühtlaselt kenal triibulisel kerel ilutseb ühel küljel justkui joonlauaga mõõdetud valge kolmnurk, millise kohta on nii mõnigi imestunult pärinud, millest selline laik. Meeli on taoliste uudishimutsejate rahuldamiseks leidnud lihtsa ja loogilise selgituse, et sealt läks katki ja lapp tuli peale panna, aga triibulist karva polnud kahjuks võtta.
Aga mõistagi tähendab taoline õbluke ja habras olemine ka seda, et ilmastikuolude suhtes on Krissu väga tundlik, sestap on tal õuevalitseja erinevatele tujudele vastavalt garderoobist valida fliisist varrukatega kombinesooni ja erkpunase vihmakeebi vahel. Kuivõrd Krissule meeldib vägagi pererahvaga autosõite kaasa tehes võõraid paiku väisata, kuluvad rõivad enamasti marjaks ära, mis muidugi ei tähenda, et ta meelsasti moedemonstratsiooni harrastaks. Pigem vastupidi – laseb hilbud ümber panna küll, aga rõivastatuna muutuvat ta kõnnak veidraks ja tal tundub olevat justkui piinlik, et no mis nalja te minu kulul teete.
Jooksen, mängin, pikutan
Õues käimine muidu meeldib küll ja siis lööb välja ka hurdale sissekodeeritud lidumisvajadus, ent mitte nii, et jooksma jäädaksegi, vaid sooritatakse ümber krundi viis-kuus ulmevilgast tiiru, mis vaatajal pea ringi käima paneb.
Eemalevisatud palli järele jooksmine on Krissu meelistegevus nr 1 ning pererahva külaliste funktsioongi näib tema pilgu läbi seisnevat eelkõige selles, et no milleks muuks nad siia koondunud on, kui mitte pallimänguks.
Edasi on asi lihtne – kuna ollakse ju varmad koera rõõmuks palli lennutama, saab Krissu aktiivsemate loopijate hulgast selekteerida ohvri, kellele siis väsimatu järjekindlusega viskeobjekti jälle ja jälle tagasi tassida ja ei loe, et heausklikult lõksu langenud mängukaaslane sellest ehk tüdib. Nii et kahejalgseil on mõnikord oma huvides mõistlik loobitavad mänguasjad õunapuuokste vahele peita.
Ent jäägu siis selle mänguga, kuis jääb, aga igatahes näeb Krissu sügavat kombetust asjaolus, et Kiki külalistele pugema läheb – isegi kui keegi Krissu silmis miskil mõistmatul põhjusel peab vajalikuks kassi paitada, tuleb käsi sealt kiiremas korras ninaga minema nügida ja enda silitamisaldis selg asemele sokutada.
Ja mõistagi ei ole sellel kiivuse ega armukadedusega vähimatki pistmist, elementaarne etikett. Ning inimsõbrale sülle pugedes kujutab Krissu ette, et ta ongi selline pisike ja armas sülekutsu, sest enda suuruse tajumine ei ole tal kõige tugevam külg.
Aga vihm ei meeldi talle mitte üks põrm, mis tähendab, et taevaluukide avanedes on vabatahtlik õueminek välistatud. Ja kui näiteks autoga sõitmast tulles koju jõudnuna on vahepeal hakanud tibutama, vaatab Krissu sellise näoga, et – no ei tule mina siit välja, tooge vihmavari!
Kui muidu õues ringituiskamine on igati ok, siis toamöll seevastu on pigem out. Perepoja sõprade tubased külaskäigud kannatatakse küll pika mokaga välja, aga oma jooksuvajadusest vabadel hetkedel näeks ta heameelega niisama mõnusat tubast olesklemist pereringis, sest omadega ajaveetmine iseenesest on sabaotsani nauditav.
Nelja seina vahel ollakse enamasti ennastunustav diivanikoer ja soojavajadusest tingituna põõnutatakse kõige meelsamini noorperemehe voodis – teki alla ronivat ta esimesel võimalusel ja väga hästi sobib ka näiteks madratsi või kuhu tahes vahele pugemine, peaasi, et oleks soe ja saaks täiel rinnal mõnnata.
Käpp peale ja käpa alla
Lisaks oma lõbuks ringituiskamisele ei ole Krissule võõrad ka spetstreeningud ja võistlustelgi on ta käpa valgeks saanud, kui pooleaastasena hurtade erinäitusel osalenuna kuldmedaliväärilisena pjedestaalile tõsteti.
Taolistele ettevõtmistele tõmbas kahjuks kriipsu peale üks kurb juhus, mil paariaastasel Krissul oma hoovis hoo pealt aiatoolile maandumine niivõrd õnnetult lõppes, et käpaluu murdus.
Pererahva ehmatus oli kirjeldamatu, koheselt sõideti pealinna loomatohtri manu, saadi ka esmaabi, aga kuna õnnetuseks oli pühapäev, siis opereerimisaeg määrati järgmisele hommikule.
Öö möödus koerakest lohutades, operatsioon õnnestus, aga sellest taastumise käigus käpake ei võtnud metallplaati omaks, mistõttu hilisemalt vigastatud kohale tekkinud paksend ei võimaldanud enam võistluse eesmärgil hurtade ühisüritustel osaleda. Aga kuna see intsident laias laastus Krissut vähimalgi määral täisväärtuslikult elamast ei takista, pole ka suuremat sorti probleemi.
Veel on Meeli märganud oma lemmiku puhul üht väga iseäralikku tundlikkusemomenti, millisest ta varem kuulnudki polnud. Nimelt on Krissu iga kord minestamise äärel, kui juhtub tilgakest verd märkama. Lausa nii, et alalõug hakkab hirmunult võdisema ja hambad kuuldavalt plagisema, pilk on kramplikult katkisest kohast eemale suunatud ja süda peksab mis hirmus.
Nii oligi ta näiteks „koeratüdrukust naiseks“ saamise ajal liikumatult oma pesas kõige võdiseva lõua ja plagisevate kikudega ning näol ilme, justkui maailmalõpp hakkaks lähenema.
Uue lapse sünd
Kuivõrd vahepealsetel aastatel lisandus perre ka pisitütar, siis oldi põnevil, kuis seni vaid perepojaga harjunud loomad muutust tervitavad. Meelile tundus, et kui Kiki võttis asja vabalt, siis Krissu ei osanud algul uut ilmakodanikku vist inimlapseks pidadagi.
Mõnikord näis ta lausa tüdimust ilmutavat ja kui kisa juhtus tema taluvuse piire ületama, vaadati etteheitvalt perenaise poole – kas see jääbki nüüd igavesti nii või taipate ta ikka tagasi viia ometi.
Hilisemalt, kui pisipreili juba omil jalul paterdas, avastas Krissu, et selle mini-inimese ringiliikumine tähendab ju puhtal kujul toitu – elu tõestas ilmekalt, et kui toda tillukest blondi kahupead on märgata ringi tatsamas, võib ette kindel olla, et seal pisikeste näppude vahel on miskit head-paremat pihtapanemiseks.
Ehkki Krissu teadis suurepäraselt, et taoline pätsamine on äärmiselt taunitav, märkas Meeli nii mõnigi kord, kuis pisipiigale järgi hiilinud kavalpea tagasi tulles rahulolevalt matsutas ja tütreke uue maiuse järele küsis.
Krissul olevatki harukordne himu kõige magusa järele – lauale suhkrutoosi ligi pääseda polegi ju ülepea suurem asi vaev ja kui olevat valida mistahes soolase delikatessi või magusa vahel, minevat alati loosi magus. Ja võib-olla ongi see just eelkõige keelatud vilja võlu, sest lubatud ega soositud taoline maiustamine pererahva poolt ei ole.
Kõik ülejäänu, misläbi neljajalgsed sõbrad ja lemmikud oma elust puhast rõõmu tunda saavad, on selles peres vägagi lubatud ja soositud ning nõnda nad siis õnnelikult elavadki seal punases majakeses – üks must ja matsakas, teine triipudega ja sihvakas, toredad ja armsad mõlemad, muust perest kõnelemata.
