Kõhurääkija suvitab lõunaosariikides. Valgamaal näeb, et talumees istub maja trepil, rüüpab õlut ja paitab krantsi. Mõtleb, et teeb talumehe arvel natuke nalja. Läheb talumehe juurde ja küsib, „Tere õhtust. Ega Teil midagi pole selle vastu kui ma räägin Teie koeraga?“
Talumees: Mu koer ei räägi va linnavurle.
Kõhurääkija: Tere koer. Kuidas eluke on?
Koer: Normaalne.
Talumehe karp vajub lahti.
Kõhurääkija. Kas see on sinu peremees?
Koer: Jah!
Kõhurääkija: Kuidas ta sind kohtleb?
Koer: Hästi kohtleb. Annab hästi süüa, ei peksa mind ja viib vahetevahel metsa ning jõe äärde jalutama.
Talumees imestab järjest rohkem.
Kõhurääkija talumehele: Kas Teil pole midagi selle vastu kui ma räägin Teie hobusega?
Talumees: Mu hobune ei räägi … vist!
Kõhurääkija: Tere hobune, kuidas läheb?
Hobune: Hästi.
Talumees ei suuda uskuda, et tema loomad räägivad.
Kõhurääkija: Hobune, kas see on sinu peremees?
Hobune: Jah.
Kõhurääkija: Kuidas ta sind kohtleb?
Hobune: Hästi kohtleb. Raskeid koormaid vankrile ei pane, toit on korralik, ta harjab mind korra nädalas ja magamisase on kärbeste eest kaitstud.
Talumees üllatub üha rohkem.
Kõhurääkija: Ega Teil midagi selle vastu pole, et ma räägin Teie lambaga?
Talumees muutub ärevaks ja vastab: On küll, lammas valetab!
