Grööni hülgeid ei saa hoolitsevate lapsevanematena kindlasti eeskujuks tuua. Emahülged pühendavad end oma valgetele, vatipalle meenutavatele poegadele nende elu esimesed 12 päeva, mil nad poegi toidavad ja nende eest eeskujulikult hoolitsevad. Kahjuks siis, kui toitmine läbi saab, lõpeb ka ema-lapse suhe ning emahüljes on valmis juba uute järglaste peale mõtlema.

Nii jääbki valge hülgepoeg järgmiseks poolteiseks kuuks oma saatust ootama, olles abitu olukorra tõttu kiskjatele kergesti kättesaadav. Sellel pikal nn paastuperioodil kaotavad hülgepojad umbes poole oma kehakaalust. Need, kes esimese elukuu iseseisvalt üle elavad, on valmis kaheksa nädala vanustena ujuma hakkama ja iseseisvalt omale toitu hankima. Sellise lapsepõlve puhul pole ime, et vähemalt 30% hülgepoegadest esimesel eluaastal hukkuvad.

Kägu on selles nimekirja halbadest emadest kõige kuulsam. Kägu vabastab end lapsevanemakohustustest sellega, et laseb oma lapsed hoopis teistel lindudel üles kasvatada, keskendudes ise uuesti vallaliseelule. Ta muneb oma munad teiste lindude pesadesse, kes peavad käopoegade kasvatamisega kuidagi toime tulema, sest käopojad pole just lapsed, keda ükski linnuema vabatahtlikult sooviks adopteerida. Nimelt koorub käopoeg teistest linnupoegadest varem ning suurema ja tugevamana viskab ta hiljem koorunud õrnad tibupojad lihtsalt pesast alla.

Koduvarblastel on oma meetod, kuidas truudusetut partnerit "karistada" - kõrvalsuhtest sündinud linnupojad ta lihtsalt tapab. Saades teada, et elukaaslane on neid petnud, oleks suurem osa naisi raevus, kuid vähesed võtaksid vaevaks oma raevu välja elada kõrvalsuhtest sündinud laste peal. Aga koduvarblane just nii talitabki. Ta otsib üles teiste emaste pesad, kes on tema partneriga lapsed saanud ja tapab järglased. Niimoodi tegutsedes garanteerib emavarblane, et poegade isa hoolitseb ainult oma "õigete" järeltulijate eest.

Pandad on armsad kahevärvilised kohevad karud, kellest on raske midagi halvasti mõelda. Tõsi on aga see, et pandad ei ole eeskujulikud lapsevanemad. Pandaemad saavad sageli kaksikuid, aga nad ei hoolitse rohkem kui ühe poja eest. Ema valib kahest pojast nõrgema ja hakkab teda ignoreerima, pöörates rohkem tähelepanu tugevamale. Tõsi küll, selline käitumine pole pandaema enda süü. Tegelik põhjus on selles, et bambus on väga toitainetevaene ja ema organism ei ole võimeline tootma nii palju piima, et toita korraga kahte poega, mistõttu tuleb tal langetada raske otsus ja pühenduda vaid ühe poja toitmisele. Hea on see, et loomaaedades hoolitsevad loomaaiatöötajad mõlema poja eest ja pandaemadel pole vaja muretseda sellepärast, et piima on vähe. 

Mustkarudel sünnib tavaliselt kaks või kolm poega korraga. Vastupidiselt pandale keeldub ta oma vanemakohuseid täitmast siis kui tal on ainult üks poeg, kelle ta tavaliselt hülgab, justkui leides, et ühe lapse kasvatamine pole üldse vaeva väärt.

Iga ema, kellel on rohkem kui üks laps teab, kui tüütu võib olla lastevaheline lärmakas tüli. Samuti teavad paljud vanemad, millal on õige aeg sekkuda ja lastele öelda, et nad tülitsemise lõpetaksid. Krattkotkaste puhul vaatab kotkaema laste võitlust sageli ise pealt ja ta ei sekku isegi siis, kui vanem ja tugevam poeg nõrgema kakluses ära tapab.

Ka jänesed ei ole pealtnäha kõige hoolivamad emad. Peale poegade sünnitamist lahkuvad nad urust ja külastavad edaspidi poegi igapäevaselt mõned minutid ainult selleks, et neid toita. Kui poegade sünnist on möödunud vaevalt kuu, jäetakse noorem põlvkond üldse omapäi ja nad peavad ise enda eest hoolitsemisega hakkama saama.

Jäneste kaitseks võib öelda seda, et pesa võimalikult harva külastades püüavad ta ära hoida võimalikku kiskjate tähelepanu.

Raisamatja on mardikas, kelle vastsed elavad surnud hiire sees ja toituvad sellesama surnud hiire lihast, mille mardikaema on eelnevalt läbi töödelnud. Kahjuks hiireliha kõikidele vastsetele ei jätku, seetõttu need, kes kõige esimesena ema tähelepanu saavad, saavad ka süüa, ülejäänud vastsed sööb ema lihtsalt ära.

Allikas: Mentalfloss