Kõigepealt vaatame, mida nurrumine endast üldse kujutab. Tegelikult on nurrumise täpse mehhanismi kohta isegi teadlastel raske ühest vastust anda. Seda seetõttu, et kassil ei ühte konkreetset organit, mis nurrumise töö ära teeb. Levinud on mitmeid teooriad, sealhulgas kassi võltshäälepaelte sisse- ja väljahingamisest tekkinud võnkumine, keeleluu võnkumine jne. Nüüd arvatakse siiski, et nurrumine tuleb kassi häälepaelaaparaadi või häälekarbi rütmilistest impulssidest.

Arvatakse, et kaslased nurruvad selleks, et liigikaaslastega suhelda. Kodukassid suhtlevad niimoodi ka inimestega. Sageli kaasnevad nurrumisega teisedki märgid, mis näitavad, et kass on heas meeleolus, sotsiaalne ja suhtlusaldis. Nii kaasnevad nurrumisega sageli ülestõstetud saba ja pilukil silmad. Sageli inimesed seostavad nurrumist ainult kassi positiivsete tunnetega, kuid on loomaomanikke, kes väidavad, et kassid võivad nurruda ka siis, kui nad on vigastatud või kannatavad valu.

Tähtis on õige meeleolu

Kas kass üldse nurruma hakkab, sõltub tema meeleolust ja siin ei saa kassiomanik just palju ära teha. Temal jääb üle vaid tabada õige hetk, mil kass ise suhelda tahab. Näiteks annab miisu märku püstise saba või poolvidukil silmadega. Ta võib ka ümber jalgade tammuda või otsida muul viisil kontakti.

Kui kass on suhtlusaldis, siis järgmise etapina on vaja valida õige koht. See on samuti kerge osa, sest ka ka selle otsuse teeb kass.

Edasi jõuab järg sügamise ja paituste kätte. Aga kuidas kassi sügada nii, et sellele tegevusele ka mahedahäälne nurrumine järgneks? Alustada võiks peast, seejärel paitada kaela ja edasi selga või kõhualust. Vahel annab kass ise märku, mis piirkonda sügada tuleks. Näiteks kui ta oma pea vastu sinu kätt paneb, siis on see märgiks, et on aeg tema pealage sügada. Kui kass aga koonu ülespoole tõstab, siis on aeg õrnade masseerivate liigutustega lõua alla ja kaela juure jõuda.

Suurem edasiminek on juba see, kui kass end selili sätib ja kõhukese taeva poole keerab. See on märgiks, et ta naudib sinu pingutusi väga ja sa oled tema usaldusväärne kaaslane.

Vahepeal tasuks anda kiisule maiust, teda kiita ja seejärel sügamist jätkata. Unustada ei tasuks ka neid kohti, kuhu kass hammaste või käppadega ise ligi ei pääse — need on sabajuur ja selg. Kui kass nurrub, näitab see, et teie vahel on side. Kui kass muidu väga suur nurruja pole, aga sinu juuresolekul valju ja müriseva nurrumise valla päästab, on see märgiks, et ta peab sind eriliseks ja lähedaseks inimeseks.

Kuidas vältida küüsi?

Kassid on kord juba ettearvamatud ja kui neil millestki isu täis saab, võivad nad üsna impulsiivselt käituda. Näiteks võivad nad lihtsalt püsti tõusta ja jooksu panna. Kuid halvemal juhul üllatavad liiga pikaldase ja tüütuks muutunud sügaja käsivart kas konksküüned või kassikihvad. Niisiis tasub alati jälgida märke, mida nurrumootor annab. Kui kiisu pea sügamisel kõrvalestad tahapoole surub, on see märgiks, et sa ei tee midagi õigesti. Tuleb vahetada kas sügamistaktikat või jätta ta rahule. Sama sõnumit kannab ka ärevalt ja närviliselt vonklev saba.

Kui kass tüdineb ja ära jookseb, siis luba tal minna ja ära hoia teda kinni. Kui sa sunnid kassi endaga mängima, siis pead ka küünistamiseks valmis olema. Kui kiisu näitab üles närvilisust, siis jäta ta parem rahule, tema meelelolu niipea ei muutu.

Kui kass sul randmest küüntega kinni haarab ja hammustada üritab, tehes seda kas enesekaitseks või mänguhoos, võib abi olla sellest, kui talle õrnalt näkku puhuda. Kohe kindlasti ei ole kiisule see meeltmööda ja ta laseb lahti. Kunagi ei tohi looma lüüa!

Kui sinul on selline kass, keda on raske nurrumismeeleollu viia, siis ära loobu temaga ühiste hetkede jagamisest ja sideme loomisest. Ole kannatlik, jälgi tema soove ja teist võivadki parimad sõbrad saada. On ka selliseid kasse, kes võivad sinu eest oma tundeid varjata ja üllatada sind lähedusevajaduse ja nurrumisega just siis, kui sa seda kõige vähem ootad!