Reti Toriella: kui unistad kord ühest rebasest, võib ta ühtäkki end ilmutada ja märkamatult ka sinu teejuhiks saada

 (2)
Reti Toriella: kui unistad kord ühest rebasest, võib ta ühtäkki end ilmutada ja märkamatult ka sinu teejuhiks saada
Reti koos oma rebase Reebusega.Foto: Terje Talts

Võib juhtuda, et ühel päeval su unistus täitub. "Tunned siis rõõmu ja elevust ja põnevust, aga tea, et rebasekutsikaga koos elamine ja tema suureks kasvamine ei ole lihtne elu," räägib Pärnumaal elav Reti Toriella oma lemmikloomast. Rebasega koos elamine tähendab seda, et ka sul endal tuleb kõvasti kasvada, muutuda ja areneda. Nii juhtus ka Retiga. "Kui sa selleks kõigeks valmis pole, siis parem ära rebasest unistagi," sõnab Reti, "sest rebane on loom, kel on kombeks end kutsumise peale ka ilmutada!"

Kui sul puudub eelnev kogemus kasside ja koertega, siis parem ära rebasest unista. Kui sa elad korteris ja armastad puhtust, korda ja karvavaba elu, siis parem ära rebasest unista. Kuigi rebane on koerlane, ei ole ta valdavalt koera moodi, kui, siis vaid niipalju, et oskab ka puu najal jalga tõsta. Pigem on ta segu koera-kassi-küüliku-põrsa-ja siili loomusest. Kui olla temaga kannatlik, rahulik ja leebe, siis õpib ta kiiresti mida temalt oodatakse. Ta vajab palju ruumi, jooksmist ja mängimist.

Kunagi väga ammu, enne kui hundist hakati tasapisi koera aretama, püüdsid inimesed kodustada ka rebast. Tema luid ja maiseid jäänuseid on leitud vaaraode kirstudest. Aeg näitas, et rebane pole karjaloom. Ta on erak, solitaar, kes saab suurepäraselt üksinda hakkama. Vaid armastamiseks ja järglaste saamiseks otsib ta teise rebase, muidu käib ta jahil ja longib niisama ringi. "Rebane on vaba hinggega, mänguline ja uudishimulik loom," iseloomustab Reti rebast.

Seotud lood:

Reti hingeloom on rebane, kelle vastu tundis ta seletmatut tõmmet juba lapsena. Rebane on tema suur sõber, teejuht ja tervendaja ning täna on üks selline ka tema kodus. Reti elab koos rebase Reebusega.

FOTO: Jüri Vlassov

Reebus, kes on kuldrebane ehk suitsurebane ja keda metsades vabalt ei leidu, on pärit karuslooma farmist. Kui ta oli 40-päevane, sai temast kodurebane. "Rebasefarmides ei näe loomad reeglina oma teist eluaastat. Nende elamistingimused seal on ebainimlikud ja ebaloomalikud," tõdeb Reti," õnneks toimub üle maailma järjest enam kampaaniaid ja tehakse selgitustööd loomade inimväärse kohtlemise vajadusest, järjest enam lõpetavad karusloomafarmid oma tööd ning moetööstused loobuvad nende toodangu kasutamisest." See annab ka Retile lootust, et loomadesse suhtumine muutub ning maailm muutubtasa ja targu paremaks paigaks ka neile, kel on ilus ja kohev kasukas.

Selleks, et rebasekutsikas õpiks inimeste ja teiste koduloomadega koos elama, peabki ta olema võimalikult varases noores eas. Kindlasti tunneb ka tema ema järele igatsust, kuid kodused koerad ja kassid on talle seltsiks ja emane koer võib talle isegi emaarmastust jagada, isane aga piiride kehtestamist ja üksteisega arvestamist õpetada. Kuigi ta on mitmeid põlvkondi puuris elanud rebaste järeltulija, on ka Reebusel väga tugevad metsikud instinktid ja käitumine. Näiteks tahab ta kõikjal oma territooriumi märgistada. Selleks sobib nii vedelam kui tahkem kraam. Ka kõik uus ja huvitav tuleb üle nuusutada ja enda omaks tunnistada. See kehtib nii asjade kui ka ruumide kohta.

FOTO: Jüri Vlassov

Kuidas rebase eest hoolitsemine käib?

Rebasele on kõige mõistlikum ehitada korralik ja turvaline õueaedik, kust ei pääse välja ei altpoolt ega ülevalt poolt. Kuna rebastele meeldib kraapida urge, mis võivad olla mitmeid meetreid siia- ja sinnapoole ning, mitmete sisse- ja väljapääsu avadega, tuleb näha kurja vaeva, et aedik rebase kavalusele vastu peaks.

Kindlasti tahab rebane ka väga palju joosta ja ringi nuuskida, mistõttu jääb talle ainult aias istumisest kindlasti väheseks, eriti juhul, kui ta peab seal üksinda, ilma mängukaaslaseta, olema.

Loe veel

Reebus käib jalutamas pika nööri otsas tund-poolteist hommikul ja sama palju ka õhtul. Võib tunduda, et see on justkui üks tüütu kohustus ja pidev töö, kuid tegelikult on asi vastupidine, sest koos jalutamas ja jooksmas käies saab ka inimene paraja doosi värsket õhku ja tervistavat tegevust. Ja kui rebasel tekib parajasti huvi kohapeal miskit põnevat nuuskida, saab jalutama tulnud kahejalgnegi ühe koha peal painutusi ja kükke teha - igati kasulik mõlemale osapoolele.

FOTO: Jüri Vlassov

Rebane tassib sulle hommikusöögi otse voodisse

Rebasega koos elades saab selgeks, kuidas hiilida ja hiiri-konni püüda. Oma saagiga tuleb ennekõike mängida, lasta tal põgeneda, püüda kinni, jooksutada ja vigurdada ning alles seejärel tuleb otsustav hetk ja saagile tehakse üldjuhul 1:0 ära.

"Jah, muidugi, alati on kahju, kui hiireke või konn sureb ja alguses ma ei tahtnud seda pealt vaadatagi, aga Looja on nii seadnud ja midagi ei ole teha. Vahel saab mõni suurem ja targem hiir ka põgenema ja vahel laseb Reebus neil minna, justnagu öeldes, et „mängisime nii toredasti, jookse nüüd elu eest“," räägib Reti.

Vahel peab Reti saagiks püütud hiire ka tänulikult vastu võtma, tehes näo, et ta on kingi üle äärmiselt rõõmus. Reebus pakub Retile toidupoolist. Nii käitub ta üldjuhul just hiliskevadel, mais-juunis, kui looduses elavatel rebastel on parasjagu pojad. Samamoodi toidavad emas-ja isasrebased looduses oma poegi ja siis tunneb ka Reebus, et ta peab kedagi toitma, instinktid juhivad tema käitumist.

Foto: erakogu

Ei ole harv nähtus, kui Reti jälle mõne surnud hiire, konna või muti kõrval üles ärkab. Reebus on perenaise voodisse toonud ka silke ja hakkliha - kõik, mis tema toidulaualt üle jääb, kingib loom heldelt oma perenaisele. "Ta ei söö kunagi kõike ära vaid peidab palakesi tagavaraks, kas siis aianurka mulla alla, voodisse padja alla või diivaninurka," räägib Reti, "tegelikult on rebased kõigesööjad ja samavõrra meeldivad talle ka munad, magusad õunad ja pirnid, vahel sööb ka juustu ja proovib kohupiima."

Et ühest rebasest sirguks ilus ja tugev loom, on oluline anda loomale aeg-ajalt ka lihasaaduseid. Reti sõnul on veri, soolikad, kana või mõne teise looma sisikond ka Reebuse toidulaual olulisel kohal. Sealt saab loob kätte kõik vajalikud mineraalid ja vitamiinid.

Rebased armastavad turnida ja ronida. Selles mõttes sarnaneb rebane kassile, sest too armastab ronida kõikvõimalike asjade otsa, turnida riiulitel-laudadel ja kiigata ka ahjupealsele ning käia läbi kõik pealtnäha võimalikud ja võimatud kohad. "Kuna Reebus on ilmselgelt ära hellitatud, siis ta magab rõõmsasti ka voodis ja voodi all. Rebastele meeldib, kui neil on mitu kohta, kus saab turvaliselt magada, sõnab Reti ja meenutab päeva, mil Reebus oli kadunud nagu tina tuhka. "Reebust ei olnud mitte kusagil märgata ja otsingud voodite, kappide, laudade alt ei andnud mingeid tulemusi, kuni siis lõpuks keegi märkas ahju otsast üht saba alla rippumas."

Foto: erakogu

Iseloomult on rebane üks väga uudishimulik loom ja kahjuks just see isiksuseomadus saab metsas elavatele rebastele tihtilugu saatuslikuks. Noored kutsikad, kes elu alles tundma õpivad, ronivad autoteedele. Järjest enam ilmutavad nad end ka koduaedades ja linnades. Tee ääres leiduv toit, auto löögist hukka saanud linnud ja loomad, meelitab metsloomi ligi. Mõtiskledes metsas elava rebase elu üle, on Reti veendunud, et ega neil kerge ei ole. "Hävitatud metsadega kaovad ka urud, kodukohad ja vanad rajad ning ellujäämise eest tuleb pidevalt võidelda. Nõrgemad hukkuvad ja tugevamad püüavad kohaneda," räägib Reti. Vananedes muutub loom nõrgemaks, kaotab pikapeale ka nägemise ning ei suuda endale enam vajalikus koduses toitu hankida. "Kuigi rebaste eluiga võib ulatuda 8-10 aastani, ei ela nad vabas looduses tavaliselt rohkem kui 2-3 aastat. Neid jääb autorataste alla, loomi tabavad haigused või kütivad jahimehed."

Reti kodus elav Reebus käib juba kolmandat eluaastat. Ta on kohtunud paljude erinevate inimestega, kuid sellest hoolimata on loom võõraste suhtes umbusklik. Reti on tema käitumist kõik need aastad hoolega jälginud.

Olen teda jälginud ja püüdnud mõista, miks kardab ta mõnda inimest rohkem kui teist. On inimesi, keda ta ei karda üldse. Kuna tema närvisüsteem on väga tundlik ja õrn, siis kindlasti tunnetab ta nn negatiivseid energiaid. Ta reageerib neile ja tahab tavaliselt kohe plehku pista. Mind ennastki on ta õpetanud jälgima ja oma emotsioonidega arvestama. Jalutama minnes ja kaelarihma kaela pannes tuleb olla äärmiselt rahulik. Ta käib ja tiirutab ringi oma 5-6 korda, enne kui tuleb juurde ja laseb lõpuks selle rihma kaela panna. Vahel teeb ta näo, et teda õue minek üldse ei huvita. Ronib voodi alla ja istub seal, kuni ma jõuan otsusele, et seekord ei tule sellest välja minekust vist midagi välja. Seejärel ronib Reebus voodi alt välja ust kraapima, et „lähme küll, lähme küll“. Selline tants ja trall võib käia mitu kord enne kui uksest välja saame.

Foto: erakogu

"On levinud ütlus: „kus hundist räägid, seal hunt kohal“, rebaste kohta sobib ütlus: „kus rebasest mõtled, seal rebane kohal“, sõnab Reti, kes märkas tugevat sidet Reebusega juba väga varakult. Piisas vaid temast mõelda, kui loom jälle saladuslikult mõnest oma peidukohast välja ilmus. Seda, kust ta tuli või kuhu ta läks, ei teadnud keegi, ta ühtäkki lihtsalt oli kohal. Täpselt sama oskuslikult oskab ta ka ukse juurde hiilida ja juhuse avanedes sealt välja lipsata, mistõttu peab perenaine uste ja akendega äärmiselt ettevaatlik olema.

Oli juhus, kus saunamaja kõik uksed olid suletud, Reebus aga ronis trepist teisele korrusele, avastas, et seal aken lahti, hüppas aknast välja katusele ja katuselt maja ette maha. Kõik käis väga kähku ja elegantselt, lausa ilus oli samal ajal majakese ees seistes kõike seda näha. Esimesel hetkel ma ei taibanudki, et see oli minu rebane, kes just parasjagu korralikult suletud majast välja lipsas ja kelle saba nüüd lehvides katuselt alla kargab. Neid lugusid Retil jagub.

Reti võib omast kogemusest väita, kui väga meelib rebastele ka mängida. "Paljudes kultuurides on tal trixteri, kavalpea ja naljataja kuulsus," sõnab Reti. Reebus aga mängib nii koerte kui ka kassidega. Ta elab nendega ühe katuse all. "Mõnda meeldib talle taga ajada, teise eest on jällegi vahva ära joosta. Igal juhul kaasneb mängudega palju lärmi ja kriiskamist," räägib Reti.

FOTO: Jüri Vlassov

Rebased on väga lärmakad loomad ja Reti on jõudnud eristada lausa umbkaudu 30 erinevat häälitsust, mida loomad suhtlemisel kasutavad. "Nad võivad nurruda ja uriseda, haukuda, vinguda ja niuksuda, verd tarretavalt kiljuda - kõike seda vastavalt vajadusele ja informatsioonile, mida nad jagavad," räägib Reti. Rebased on parajad vigurvändad, kuna neil on head pikad jalad, võivad nad kohapealt kassi kombel ka selga või lausa õlale hüpata, eriti siis, kui käes on mõni maiuspala. "Reebus armastab kanasüdameid, nende pärast on ta valmis hüppama kui tahes kõrgele, tantsima, tegema musi ja andma käppa - ükskõik mida, et saada üks kanasüdameke."

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare