Salme ja Bello lugu: kui haugub, siis ikka kahe käpaga

 (1)

Salme ja Bello lugu: kui haugub, siis ikka kahe käpaga
Foto: erakogu

Tõenäoliselt on Bello ainus koer Viljandimaal, kes haukudes alati käpad üles tõstab. Bello vigurid teevad Salme Allikule ainult rõõmu. Nende sõprus sai alguse eelmise aasta mais ning oma osa oli selles ka Purina ja Varjupaikade MTÜ programmil "Uued sõbrad", mille kohta leiad täpsemat infot SIIT

Esimene asi, mis Bellole uues kodus anti, oli uus nimi. “Varjupaigas oli tal ikka päris karm nimi – Kill. Ma vahetasin nime ära, sest mina tal seda tapjainstinkti küll ei näe,” on Salme Allik tänagi natuke imestunud, kuidas sai keegi koerale sellise nime panna.

Koer on tõesti sõbralik ja kihvt, nagu ütleb Salme. Teda võetakse nagu pereliiget ja oma inimest. “Minu vanemate kodus on kogu aeg koer olnud,” ütleb Salme, nüüd on selleks koeraks lihtsalt Bello ja kõik on jälle hästi.

Juba autos sai omaks

Bello pidi päris kaua varjupaigas hakkama saama. Varjupaika toodi koer 9. oktoobril, uude koju pääses alles 11. mail 2014. “Võib-olla see nimi ehmataski teised koeratahtjad ära?” arutleb Salme.

Uut koera sõideti varjupaigast ära tooma ikka oma autoga. Kuid nii tormiliseks tagasisõiduks ta küll ei osanud valmistuda. “Me lausa maadlesime seal tagaistmel. Ta tahtis kangesti ette minna, aga ei saa ju lasta. Võtsin tal kaelarihmast kinni ja täiesti maadlesime. Tema ähkis ja mina ähkisin ka, aga ometi ta ei hammustanud mind,” jutustab Salme ja imestab veel nüüdki, et küll on hea, et koer ta nii kiiresti omaks võttis. Rääkimine ja paitamine aitasid.

Loe veel

Seotud lood:

Kaart peas ja piirid selged

"Meie mõtlesime, et ei tea ju, mille pärast ta eelmisest kodust ära jooksis. Et järsku paneb siit ka minema? Ja kuidas siis kätte saab?” 
Sellepärast sai Bello alguses jalutada ainult pika rihma otsas.
Salme räägib, et üheskoos viidi läbi ka krundikoolitus. Mitu korda käis ta, koer rihma otsas, läbi maatüki piirid, et ta näeks kui kaugele tohib minna.

“Aga siis enne talve mõtlesime, et vaatame, kuidas ta nii on, kui lasta omapead minna hommikul?” meenutab Salme varaseid novembrihommikuid, kui koera kohusetunne proovile pandi. “Ma veel mõtlesin, et kavaldan koera ikka üle. Lasin hommikul välja ja kui tagasi tuli, siis andsin alati konti. Saagu midagi head!” jutustab Salme.

Nägude kontroll

Nüüd käib Bello jalutamas siis, kui tal selleks vajadus tekib. Küsib välja ja tuleb tagasi, aga konti ei ootagi. Salme on sellega ka rahul. Ta arvab, et Bello ei vajagi tegelikult palju iseseisvust. “Mul on selline tunne, et ta kardab üksi jäämist.” 
Eriti tuli see välja siis, kui pererahvas sõitis Karksi-Nuiasse poodi ja Bello jäi üksinda koju.

“Me jätsime ta siia lahtiselt kööki. Aga tema hakkas aknast välja vaatama ja kõik, mis seal ees oli, see lendas põrandale,” meenutab Salme seda koledust, mis tund aega hiljem kodus ees ootas.

Bello kipub natuke muretsema ka siis, kui kõik kodus on. Tal on kombeks nägude kontrolli teha. “Aeg-ajalt tal tuleb niisugune tahtmine. Ta oskab ise ust lahti teha. Võtab toaukse lahti ja teeb lihtsalt elutoas ringi ära. Vaatab, kas me oleme abikaasaga mõlemad olemas, ja siis läheb kööki tagasi.”


Saba töötab täiega

Bellol on igavesti äge saba, mis töötab suure rõõmu ja laia kaarega. “Kui ma teda õpetan, siis püüan ikka nii teha, et tema pea on mul põlve juures. Et ta ei läheks ettepoole, sest muidu saan ma ise sabaga,” selgitab Salme koera koolitamise eripärasid.

“Tema suurest rõõmust laseb oma sabaga näuh-näuh! Kuid mul on põlve peal täitsa sinikad,” naerab Salme ja lisab juurde, et kui keegi elutoast kööki läheb, siis Bello lööb selle peale alati sabaga vastu põrandat trummi. Nagu peab – kui koer rõõmustab, siis saba töötab.

Kapsas jäi kaemata

Salme räägib, et ükskord läksid nad Belloga jalutama ja näevad, jänes ootab ees tee peal.
“Võibolla tuli vaatama, et ehk on kapsast võtta või niimoodi,” arvab Salme ja lisab juurde, et ilmselt on Bellol ikka tilk jahikoera verd sees. “Jummal-jummal, ta oleks mu peaaegu pikali tõmmanud. Libe oli kah, vihma oli just sadanud ja rohi oli märg.” Jänesel jäi kapsas seekord vaatamata. Tema jalutuskäik jätkus palju kiiremas tempos.

Teine hea lugu tuleb juba lähemalt, päris oma aiast. Ärge lootke, et Bello tuleb teilt labidat küsima. Ei tule, kaevamisega saab ta niigi hästi hakkama.
“Mul olid tulbisibulad istutuskorviga maha pandud. Ta võttis need kenasti üles ja pani oma kondi siis sinna asemele.” Koer oli järgmisel päeval “peenra” juurde tagasi tulnud, kondi üles kaevanud ja ära söönud. Ju siis oli see Bello meelest juba piisavalt suureks kasvanud.

Millega Bellot hellitatakse? “Ikka präänikuga,” ohkab Salme nagu tunnistaks üles oma kõige rõõmsama patu. “Selga küpsis! Kõik need asjad on ta ära õppinud Selga küpsisega,” ütleb Salme ja räägib kohe, mida siis Bello küpsisekoolis õppinud on. Kui hüütakse, tuleb Bello tuppa. Kui viibatakse, siis tuleb ka. Ja kui inimesed tahavad näha, kuidas koer istub, siis Bello näitab ette, kuid silmad otsivad juba küpsist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare