Üks südantliigutav lugu ja eriline koer: päev, mil Afganistanis teeninud merejalaväelase elu peapeale pöördus
“Ülikooli ajal töötasin riidepoes ja inimesed olid alati vaimustatud, kui Fred neid tagaruumist tervitama jooksis,” räägib Craig. “Ühel päeval astusid riidepoodi ema ja tütar. Tüdruk nägi Fredi ja oli temast kohe vaimustatud. Ta kummardas koera juurde ja hakkas teda silitama,” lisab mees. Ta nägi ema ja tütre silmis sädet ja otsustas, et räägib neile pisut oma koer Fredist.
Craig kirjeldab elu koos teiste merejalaväelastega sõjaväebaasis. Päevad olid rasked. Nad olid pideva rünnaku all. Mehe närvid olid läbi ja ta oli stressis. Kuid kohutavalt kuumal päeval silmitses ta Registan’i kõrbe. See oli vaikne ja tasane. Kõrb pakkus hingerahu. Õues lõõmas päike ja temperatuur oli ligi 46 kraadi. Ühtäkki nägi Craig pisikest kutsut, kes otsis kuuma päikese eest varju.
Koer jäi mehele kohe silma. Ta oli kuidagi teistmoodi. Kutsu kõrvad olid armsalt lontis ja ta liikus üksi. Tavaliselt liiguvad koerad Afganistanis karjadena, eriti sõjapiirkondades. Craig võttis tüki vinnutatud liha ja lähenes tasapisi koerakesele. Koer jälgis väga ettevaatlikult mehe igat sammu. “Kuidas sul läheb?” küsis Craig koeralt. Kutsu silmad olid nii inimlikud, nii siirad. Tema seljataga lähenes liivatorm ja koer hakkas saba liputama. Ta sai aru, et saab Craig’i usaldada.
“Ta oli võib-olla kaheksa kuud vana ja tema valget keha katsid oranžikad laigud,” kirjeldab Craig. “Kahjuks oli tema kohal aga suur hulk putukaid. Mõned olid isegi mündi suurused,” jätkab merejalaväelane. Mees võttis koera sülle ja silitas teda. Ise samal ajal mõeldes, kas selle koerakese eest on keegi kunagi hoolitsenud. Kas ta teab, mis on hellus ja õrnus. “Ma olen alati koera tahtnud, kuid minu perekonnale meeldisid kassid,” räägib Craig.
Koer andis Craig’i elule uue suuna. Minevikus ei olnud ta milleski eriliselt hoolinud ning oma tegude eest vastutust võtnud. See on ka põhjuseks, miks Craig sõjaväkke läks ja merejalaväelastega liitus. “Ma soovisin leida elus oma kohta,” ütleb mees.
See, mida Craig järgmiseks tegi, oli hullumeelne. Sõjaväebaasis oli koerte pidamine keelatud, sest koertel võis olla marutaud. Samuti oli oht, et koer nõuab liialt tähelepanu ja ohu korral on merejalaväelase tähelepanu koeral. Koera pidamine sõjaväebaasis oli tõsine asi ja vahelejäämise korral oleks koer magama pandud. “Üks teine sõjaväelane nägi meid ja ütles, et koera nimi võiks olla Fred,” meenutab Craig.
“Fred tuli minuga koos baasi ja keeras end minu magamisasemele magama. Teine meeskonnakaaslane tuli appi ja koos turgutasime hulkuva noore koera taas elule ja puhastasime Fredi karvkatte putukatest. Kõigi nende protseduuride jooksul ei osutanud koer mingit vastupanu. Isegi siis, kui oli näha, et tal oli ebamugav. Fred sai aru, et tema eest hoolitsetakse. Natuke aega hiljem olime lahutamatu paar. Meist said parimad sõbrad,” jutustab Craig.
“Kui läksime patrullima, jalutas Fred meie kõrval. Tal puudus igasugune treening, kuid ta tundis end meeskonnaliikmena. Frediga koos tundsin end vabamalt. Minu närvid ei olnud enam nii pingul,” räägib mees ja meenutab, kuidas ta hakkas koos ühisele tulevikule mõtlema.
Lahendamata oli aga peamine probleem: kuidas saada Fred Ameerika Ühendriikidesse. “Me olime missioonil olnud kuus nädalat ja teadsin, et varsti saadetakse meid koju,” meenutab mees. Craig mõtles, et saadab koera Virginia osariiki oma isa juurde, kuid koerale oli võimatu luba saada.
Craig muretses end hulluks. Ta mõtles, kuidas Fred kõrbes hakkama saab, kui ta ei leia lahendust. Päev enne, kui helikopterid baasi tulid, istus mees Fredi kõrvale ja ütles talle, et nüüd peab Fred vapper olema. Kopterid teevad palju müra ja see oli ainus võimalus. Järgmisel hommikul kui sõdurid asju pakkisid, ei paistnud Fredi mitte kusagilt. Ta oli justkui haihtunud. Craig kuulis juba lähenevaid helikoptereid. Ärevus oli suur ja pinge kasvas. Merejalaväelased hakkasid kotid seljas kopteriteni liikuma ning Craig mõtles, et ta ei näe Fredi enam kunagi. Kopteritest poolt üles puhutud liiva tõttu oli nähtavus halb ja mees pidi täielikult keskenduma enda ees liikuva mehe seljakotile, et mitte kõrbes ära eksida.
Vahetult enne kopterile astumist tundis Craig kerget müksatust vastu jalga. See oli Fred! Ta nägi hirmunud välja. Tema kõrvad olid peadligi, ta värises. Aga see oli märk. Minu seljataga oli seersant ja Fredi nähes uuris ta koerakest nagu etiketi piimapudelil, kuid noogutas ja karjus müras “Jah, me teeme selle ära!”
Sõjaväebaasis suutis merejalaväelane Fredi õnne kombel erasadamasse toimetada ja uuris, mida ta peab tegema, et koer Ameerika Ühendriikidesse saata. Sadama juhataja vaatas Craig’i, naeris ja ütles: “saab tehtud” lisades, et koera transportimiseks on vaja passi, erinevaid ankeete ja muud, kuid lubas kõik ise korda ajada. “Ma jätsin Frediga pikalt hüvasti ja südames kartsin väga, et ei näe teda enam kunagi,” kirjeldab mees. Sel hetkel helistas Craig oma õele, kes süstis temasse enesekindlust ja usku.
Hiljem saadeti Craig ohutsooni tagasi, kus ta pidi veetma kaks nädalat. Iga päev möödus Fredile mõeldes. Olukord kiskus vahel väga pingeliseks ning iga päev võis olla tema elus viimane. Arsti juures ei suutnud Craig samuti keskenduda, sest tema mõtted olid koeral. Ta teadis, et kui ta arstliku ülevaatuse läbi kukub, saadetakse ta kohe koju paranema, kuid nii jääks Fred Afganistani. Õnneks määras arst mehele kaks nädalat teraapiat.
Olukord paranes veelgi, sest Craig’i õde oli samal ajal Frediga seotud paberid korda ajanud ja vaja oli ainult veterinaararsti kinnitust. Õnneks leidis merejalaväelane britist loomaarsti, kes oli nõus koera kontrollist läbi laskma ja vajaliku dokumendi kirjutama.
“Ma hoidsin Fredi ja ütlesin talle, et ta ütleks mu isale minu poolt tere,” räägib mees. Ta andis koerale tüki liha ja soovis talle head teed. Eriti raske oli viimane kuu teenistuses. Kaks meest said surma ja sõjaolukord muutus järjest hullemaks. Teiste meeste surmad mõjusid Craig’ile rängalt.
Kui Craig tagasi Ameerikasse jõudis, oli tema elu väga ebastabiilne. Ta kihlus, kuid suhe katkes, sest ta tundis, et ei ole veel püsisuhteks valmis. Ta läks ülikooli ja pühendus uue eriala omandamisele. Terve selle raske aja, kus Craig uue eluga kohanes oli Fred tema kõrval. Ta itas Craigil sõjapiirkonnas kogetud raskustest üle saada ning oli talle toeks. Craig ja Fred on lahutamatu paar.
Allikas: guideposts.org
