Nagu nimi ütleb, on Ott igati tuttava ja koduse välimusega eesti kass. Must jakk seljas, valge manisk ees ning valged sokid käppade otsas. Kuid elu Otiga on kõike muud kui tavaline. Sellest võib tema perenaine Urve Leiman hea meelega pikalt rääkida. Tõsi, esimese vihje ees ootavast tulevikust said Urve ja tema abikaasa juba Varjupaikade MTÜ Viljandi varjupaigas. Kui teised kassid hoidsid väga omaette, siis Ott tuli julgelt lähemale ja hüppas isegi Urve turja peale: “Jah, hüppas selga ja hakkas mind oma peakesega silitama. Ma ütlesin siis, et kui tema tuleb mulle selga ja silitab niimoodi, siis Ott tuleb!” meenutab Urve äratundmise hetke, mida ta kindlasti ei kahetse.


Kust see kass need kombed sai?

Urve vaatab muiates, kuidas Ott sööb, ja ütleb, et ega siin kaua ei lähe, kui see kass hakkab lusikat küsima. “Ma olen enne paljusid kasse näinud, aga sellist küll mitte, kes oma toitu käpaga sööb. Küüntega võtab ja paneb omale suhu.” Krõbinad lähevad muidugi otse suhu, aga pehme toit lahkub kausist ainult käpa abil.

Oti lauakombed on ta isegi natuke kuulsaks teinud. “Kõik, kes külla tulevad, naeravad ja imestavad, kuidas Ott käpaga sööb,” naerab Urve. Tore ju, kui sul on nii vahva kass, et hakka teda või kultuurseks pidama.

Osavate käppade kohta tuleb Urvelt kohe veel üks lugu. “Kui me sööme, siis tema tuleb aknalaua peale. Siis ta vaatab, vaatab, vaatab veidi. Tema käpakene liigub, liigub, liigub ja siis – krahmab võileiva!” Kätte saadud vorstiviil kulub muidugi mängimiseks. Ott vorsti ei söö: “Ta on lihtsalt selline kavalpea,” naerab Urve.

Paistab, et Otis on mitme kassi jagu vigureid sees. Tema mängutuurid hakkasid pihta kohe, kui ta varjupaigast koju jõudis. “Kui me tõime ta, siis me ostsime talle kraapimispuu. Ja ostsime ka magamisaseme, kotimoodi ja ovaalse,” meenutab Urve. Ott sai ruttu aru, et pesaga saab ka liugu lasta. Libiseb hästi nagu kelk jää peal. “Vahel ta öösel magab seal. Aga päeval ta sõidab sellega! Hüppab sisse ja sõidab edasi. Põrutab, põmdi, oma voodiga otse jalanõude kappi,” jutustab Urve ja lisab siis, et ega Otile ühest sõidust ei piisa. Kass läheb teisele poole, võtab uuesti hoogu, hüppab pessa ja sõidab tagasi.

Oh seda tehnikahuvi!

“Algul ma mõtlesin küll, kui me ta tõime, et mis ma selle kassiga nüüd peale hakkan,” teeb Urve järgmisele loole päris mureliku sissejuhatuse. “No meil on suur telekas, see õhuke, kapi peal ilusti püsti. Me pidime just välja minema ja kuuleme ukse tagant, et toas käis paras mürakas. Ma siis vaatasin tuppa ja näen, et telekas on ümber lükatud,” meenutab Urve suurt ehmatust. Õnneks oli Ott lükanud kalli seadme seina poole, nii et ekraan jäi terveks. “Siis mul oli küll tunne, et mina viin selle kassi tagasi. Aga siis tuli tunne, et ei vii ikka kuhugi. Tõime hoopis aluse ja panime selle teleka seina peale kinni,” teeb Urve loole rõõmsa lõpu peale.

Nüüd teab Ott isegi seda, millal pere õhtul telerit vaatama läheb. Siis ta juba ootab ukse ees ja seab endki mõnusalt diivanile sisse. Oti tehnikahuvi muidugi teleriga ei piirdunud. Kuid õnneks on hambaga proovimine – veidi juhtmete närimist, natuke CD-mängija kaane näksimist – nüüd asendunud pehmemate võtetega. Nii mõnelgi hommikul on Urve silma lahti teinud ja imestanud, et kellel see raadio nüüd nii kõvasti mängib? Paar minutit hiljem selgub ikka, et see on nende enda raadio. “Ta läheb raadio peale, paneb käpa nupu peale ja raadio hakkab mängima,” selgitab Oti perenaine, kuidas kass teinekord äratusi korraldab.

See on selge, Otiga juba igav ei hakka. Urvel on vahva kassi koht isegi päris oma sõna tekkinud: “Ta on sihuke krutskivend, et teinekord täitsa naerad kohe tema üle!”