Üks imepisikene mesilane kukkus õnnetul kombel meevurri, mille tagajärjel kleepusid tema tiivad kokku. Putuka terve keha oli meega kaetud ja kui poleks leidunud neid usinaid ja hoolivaid mesilasi, kes oma pereliikmele otsejoones appi tõttasid, oleks see isend hukkunud.

Mesinik märkas, kui putukas õnnetult masinasse kukkus ja otsustas teda aidata. Ta võttis meega kokku kleepunud mesilase meevurrist välja, asetas ta õrnalt mesitaru lävele ja jäi huviga vaatama, mis saab edasi.

See, kuidas mesilaspere kannatanut nähes reageeris, on hämmastav! Pereliikmed tormasid otsekohe oma paarimeest päästma, nokitsedes tema tiivad kleepuvast meest puhtaks. Nii oli mesilane võimeline taas lendu tõusma. Poleks leidunud niivõrd hoolivaid ja asjalikke pereliikmeid, oleks see mesilane hukkunud. Meie jaoks ei tähenda see palju, kuid mesilaspere jaoks oli tegu väga stressirohke hetkega. See, kuidas mesilased üheskoos tegutsedes putukat päästma tormasid, on käitumine, millest tegelikult ka meie võiksime ju eeskuju võtta.