Kata lugu: abitu koeraema tõi oma räsitud ja nälginud kutsika loomasõbra koduõuele, lootes, et keegi ta päästab
Ühel päeval postitas Karin sotsiaalmeedia loomagruppi abipalve, sest hommikul koduaknast välja vaadates avanes talle jahmatav vaatepilt. Taamal põllu peal lonkis tema maja poole kaks räsitud kogu. Asja uurima minnes selgus, et tegu oli väga nälginud ja halvas seisundis oleva emakoera ning tema väikese kutsikaga. Kutsikas nägi väga väsinud välja ja Karin sai koera õnneks kätte. Emakoer pääses aga põgenema.
Karin toimetas nälginud kutsika tuppa ja asus temaga kohe tegelema. Ta postitas abipalve kiirelt ka Facebooki. Kuna tal endal kahjuks tol hetkel hoiukodu pakkumise võimalus puudus, lootis ta koerale loomasõprade abiga hoiukodu leida. Ta oli valmis kutsikat sõidutama ükskõik, kuhu oleks olnud vaja.
Üheskoos leiti talle ajutine hoiukodu ja Karin toimetas väikese ränduri kiiresti Loomade Kiirabi Kliinikusse. Koera üle vaadanud arstid arvasid, et tegu võib olla vaid paari- või kolmekuuse kutsikaga. Koer oli äärmiselt alatoidetud ja kurnatud.
Arstide poolt üle vaadatud ja Kataks ristitud kutsikas läks edasi hoiukodusse, kus teda kirjeldati kui äärmiselt mõistlikku ja tublit noorukit. Kahjuks oli aga nälgimine ilmselt Kata seedimissüsteemile oma jälje jätnud ja seetõttu pidi ta veelkord kliinikut külastama. Õnneks sai probleem siiski kontrolli alla ning edas otsiti Katale uus hoiukodu, sest koera eest hoolt kandnud perenaine, pidi suurenenud töökoormuse tõttu liiga palju kodust eemal viibima.
Väikese ränduri seiklused jätkusid ja nii jõudis ta loomasõbra Siiri hoole alla. Siiri on juba pikaajalise kogemusega koeraomanik, kes oli seni pidanud vaid puhtatõulisi näituseliini Saksa lambakoeri. Kuna üks tema armastatud neljajalgsetest sõpradest oli äsja teise ilma läinud, pakkus ta Kata hoidmisel abi seni, kuni pisikene omale päriskodu aab. Katal tutvus Siiri pere teiste lemmikloomadega, kosus ja nautis murevaba kutsikapõlve.
Kuigi Katas oli ka omajagu kutsikale omaseid krutskeid, suutis ta võita pererahva südame ning Siiri otsustas Kata päriselt endale jätta. See oli imeline uudis kõigi jaoks, kes väikese kutsika loole kaasa elasid.
"Keerulise minevikuga loomadele on sageli raske kodu leida. See on minu jaoks justkui topelt stressirohke töö, sest tunnen alati väga suurt vastutust ja soovin neile loomadele tõesti parima võimaliku kodu leida," räägib vabatahtlik ja lisab, et on imeline tunne, kui see õnnestub ja teadmine, et koer on kindlates kätes ning ei pea enam kunagi läbi elama midagi säärast, millega ta minevikus silmitsi on seisnud, on fantastiline.
Vaatamata Karini püüdlustele ei õnnestunud tookord Kata ema kätte saada, sest loom ei lasknud kedagi ligi ja põgenes lähenemiskatse peale sootuks. Jääb vaid üle loota, et Kata ema suudab elus püsida ka inimese abita, sest kübetki usaldust kahejalgse vastu temas enam kahjuks ei olnud.
Sellised kurvad lood juhtuvad paraku siis, kui meie oma lemmikloomade turvalisuse ja heaolu eest ei hoolitse. Loomaomanikena on meie kohustus loomad steriliseerida/kastreerida ning tagada nende turvalisus ja heaolu. Tänu heade inimeste abile lõppes Kata jaoks see lugu õnnelikult ja Kata naudib lemmikloomale väärilist elu. Kahjuks on aga endiselt veel palju neid, kel nii õnnelikult paraku ei lähe. Vabatahtlik paneb kõigile loomaomanikele südamele, et meiee teeks omaltpoolt kõik, mis vähegi võimalik, et inimese parim sõber saaks oma truuduse eest ka vääriliselt hoitud ja armastatud!
