Advokaat selgitab: koeraomanik vastutab koera tekitatud kahju eest enda süüst sõltumata
Koeraomaniku vastutuse võib jagada kaheks. Ühest küljest vastutab omanik koera tekitatud kahjustuste eest isiku ees, kellele kahjustused tekkisid – nt kui koer ründab kellegi teise koera, hammustab inimest või tekitab kellelegi varalist kahju midagi ära lõhkudes –, teisest küljest vastutab koeraomanik aga vastava kohaliku omavalitsuse piirkonnas kehtivate nõuete rikkumise eest. Näiteks kehtib Tallinnas koerte ja kasside pidamise eeskiri, mille rikkumisel kaasneb vastutus väärteo eest.
Esimese vastutuse liigi puhul ehk juhul, kui tegemist on eraõiguslikus suhtes kahe isiku vahel tekkiva kahju hüvitamise küsimusega, tuleb teadvustada asjaolu, et koeraomanikku (täpsemalt sõnastades kõiki loomaomanikke), peab seadus n-ö suurema ohuallika valitsejateks nagu ka näiteks mootorsõiduki valdajaid. Erinevalt tavalistest kahju hüvitamise juhtudest ei eeldata seega koeraomaniku puhul tema enda tegu, mille tõttu kahju ning seega ka vastutus, tekkisid. Kannatanu peab üksnes tõendama, et koera valdaja oli nimelt see isik ning et kannatanul tekkis koera tõttu teatud tüüpi kahju.
Omanik võib vastutada isegi juhul, kui ta ei rikkunud n-ö nõuetekohast hoolsuse taset, näiteks oli koer küll rihma otsas, kuid lihtsalt pääses lahti, sest omanik libastus ja kukkus. See ongi nn riskivastutusele ehk loomade, sõidukite ja ohtlike ehitiste puhul iseloomulik, et kui vallatakse midagi, mis tavapärastest "asjadest" ohtlikum, siis ohu valdaja vastutab tekkinud kahju eest süüst sõltumata.
Erandlik olukord saab olla üksnes siis kui kahju kannatajale tekkis kahju tema enda teatud tegevuse tulemusena (nt koera ässitamine). Kuigi ehitiste ja mootorsõidukite puhul on teatud vastutust välistavad asjaolud siis otsesõnu loomade puhul neid seaduses sätestatud ei ole.
Koera rünnaku tõttu kahju kannatanu saaks kindlasti nõuda näiteks katkirebitud riiete väärtuse hüvitamist, oma koera ravikulude hüvitamist jms kahjulike tagajärgede kõrvaldamist. Seaduse järgi ongi kahju hüvitamise mõte selles, et asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju põhjustanud tegu poleks juhtunud. Antud näite korral ei oleks isikul kulunud raha kahjulike tagajärgede kõrvaldamisele.
Kannatanul on võimalik ka mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, näiteks juhul, kui tema koer saab lausa surma või isik ise ägedalt pureda ja see põhjustab talle hingelisi kannatusi. Nende kannatuste eest rahas makstava hüvitise suurus on kohtu otsustada sest hingevalul pole hinnasilti ning kohus mõistab välja õiglase hüvitise. Siiski julgeks kohtupraktika baasilt ennustada, et need ei saa eeldatavasti küündida üle paari tuhande euro piiri.
Kõige ootuspärasemaks kuluks osutukski rünnatud looma raviarvete hüvitamine kuivõrd veterinaarabi on kulukas ja seda on ka esmaste protseduuride järgne kodune ravi.
Teatud kindlustusseltsid pakuvad loomaomanikule vastutuskindlust, mis katakski eelpool kirjeldatud kahjud rünnaku puhul.
Lisaks võib arvestada sellega, et kannatanu võib esitada avalduse (munitsipaal)politseile, kes algatab väärteomenetluse, kui rikutud on seaduse alusel kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirja ning sellega ettevaatamatusest (s.o. kergemeelsus ja hooletus) põhjustatud varaline kahju või inimesele tervisekahjustus. Trahvi võib sellise rikkumise eest määrata kuni 200 trahviühikut (hetkel üks trahviühik neli eurot).
Loomaomanikud peavad arvestama, et looma käsitletakse seaduses automaatselt n-ö suurema ohu allikana ja tema tekitatud kahju eest tuleb vastutada ning see hüvitada. Parim võimalik viis on alati tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitada, et vältida ka lisanduvaid kohtukulusid.
Hingerahu võib anda ka kindlustuslepingu sõlmimine võimalike kahjude hüvitamise vajaduse puhuks. Järgida tuleb koeraomanikel jalutades ka vastavas kohalikus omavalitsuses kehtivate eeskirjadega, mille rikkumise puhul järgneb vastutus väärteomenetluse raames.
