Sageli poeb sügelev kass voodi taha pimedasse nurka ja lakub end seal ennastunustavalt. Omanik seda ei näe ja arvab, et karv langeb lihtsalt ise välja – tuleb loomaarsti juurde ja ütleb, et kass kaotab karva. Küsimuse peale, kas lemmik sügeleb, vastab kindlalt „ei”.

Vahel võib edasise detektiivitöö tulemusel selguda, et kass ei süga end tõesti, aga lakub siiski tavapärasest rohkem. Sageli ei saa sellestki omaniku jutu põhjal sotti.

Kui tegu on väga tugeva kihelusega, hakkavad kassid end omaniku nähes kraapima ning võivad oma teravate küüntega põhjustada sügavaid ja üsna tugevalt veritsevaid nahakahjustusi. Sügeluse märgiks võib olla seegi, kui kass hakkab silitamise peale nahka väristama.

Sügeluse põhjuseid võib olla palju

Sügeluse tekkemehhanism on üsna keeruline. Selles osalevad muu hulgas närvisüsteemi eri osad, naha ja nahaaluse koe rakud (keratinotsüüdid, lümfotsüüdid, nuumrakud, eosinofiilid) ning paljud rakkudevahelised virgatsained (histamiin, prostaglandiinid, interleukiinid).

Kui sügelus ning sellega kaasnev lakkumine ja kraapimine jätkub pikka aega, tekivad sellised nahamuutused nagu punetus, koorikud ja haavad, kroonilistel juhtudel ka naha paksenemine ja tumenemine.

Sügeluse tekitaja on peamiselt põletik, mille põhjustena märgitakse välisparasiite, toiduallergiat ja atoopiat (tolmuallergia). Mikroobidest (bakterist või pärmseenest) põhjustatud põletik on enamasti sekundaarne ning vallandub mõne esmase põhjuse (parasiitide ja allergia) pikaaegsel esinemisel.

Palju harvem kohtab sügeluse põhjusena ravimireaksioone, kontaktallergiat (nikkel, pesuvahendid), putukahammustusi, närvi- ja maksahaigusi ning käitumishäireid. Kasside seenhaigus (pügaraig, kassihaigus) reeglina ei sügele, erandiks on pikakarvalised kassid (pärsia kass).

Kuidas ravida?

Raviks tuleb kindlaks teha haiguse algpõhjus ja see kõrvaldada. Kui see võimalik pole, (näiteks tolmuallergia puhul), tuleb sügelust leevendada ja kindlasti võidelda teiseste infektsioonidega (bakterite ja pärmseentega).

Kõigepealt peab välistama parasiidid. Kirbud, sügelislestad, kõõmalestad, täid – kõik põhjustavad sügelust ega ole alati esmavaatlusel tuvastatavad. Sageli tehakse katseline ravi, et enne diagnostilisi lisauuringuid olla kindel, et tegu pole parasitaarhaigusega. Kirbutõrjevahendid (täpilahused) on apteekides ja loomakliinikutes vabamüügil ning alati võib esimeste sügelusmärkide ilmnemisel kasutada neid. Tuleb olla tähelepanelik, et ostate kassile mõeldud preparaadi, sest paljud koerte antiparasitaarsed vahendid on kassidele surmavalt mürgised. Kindlasti tuleb parasiiditõrjet teha kõigile pere lemmikloomadele, mitte ainult sügelevale kassile.

Kihelust põhjustavad nahahaigused ei ole otseselt eluohtlikud, aga halvendavad looma elukvaliteeti. Vahel püütakse sügelust „ravida” kraega, et lihtsalt mehaaniliselt enesevigastust takistada, kuid see saab olla ainult ajutine abinõu enne arstiga konsulteerimist. Samuti ei ole efektiivsed määrded ja salvid, sest kass hakkab salvitatud kohta endiselt hoogsamalt lakkuma (võib kõigele lisaks mürgistuse saada), ning enamasti ei võitle lokaalsed vahendid haiguse algpõhjusega.

Kõige lihtsam on võidelda parasitaarset päritolu sügeluse vastu: loom peab saama regulaarselt ja korrektses doosis parasiidivastaseid ravimeid. Neid on tänapäeval müügil turjale tilgutatava täpilahusena, kaelarihmana või tabletina. Loomaarstiga koos leiate täpselt oma lemmikule sobiva vahendi. Veel kord meeldetuletuseks: kasutama peab ainult kassidele mõeldud preparaate!

Toiduallergia kahtluse korral tehakse kassile eliminatsioonidieet, mis tähendab kassi menüü väljavahetamist selliselt, et loom hakkab saama toitu, milles on vaid üks ja talle võõras valk – selline, mida ta pole kunagi enne söönud. Kui 6–8 nädala jooksul sügelus kaob, oli n-ö süüdi toit, ja tehakse provokatsioon: nädala kaupa tuuakse tagasi varem söödud toidu komponente (provotseeritakse uut allergiapuhangut), ja kui jõutakse „süüdlaseni”, hakkab kass end nädala jooksul uuesti sügama või lakkuma. Nõnda jõuabki diagnoosini, et loom on allergiline konkreetse toidukomponendi suhtes. Selliseid allergiat tekitavaid komponente võib ühel loomal olla mitu ja enamasti on need valgud (nt kana, kala, piim). Edaspidi toidetakse kassi sellise toiduga, mis „süüdlasi” ei sisalda.

Kui toidukatse tulemusi ei anna (komponentide vahetusest hoolimata kass ikkagi sügeleb), on tegu tolmuallergia ehk atoopiaga, mille allergeenide väljaselgitamiseks võib teha allergiatesti ja alustada immunoteraapiat (organismi tundetuks muutmist kindla allergeeni suhtes). Sügelust võib proovida leevendada ning seda ravimite ja toidulisanditega kontrolli all hoida. Koerte puhul toimib hästi ka sage pesemine, aga vähe on kasse, kes sellega tingimusteta nõustuksid.

Atoopiat päriselt välja ravida ei saa, sageli vajab haige kass regulaarset veterinaarset kontrolli, et ära hoida kraapimisest tekitatud ulatuslikku enesevigastust ning sekundaarsete tegurite põhjustatud lisapõletikku.

Peamised allergeenid on kodutolm ja mitmesugused õietolmud. Kodutolm kiusab tubast kassi aasta ringi ning õietolmuallergia algab tavaliselt varakevadel ja kestab hilissügiseni. Selge on see, et kodutolmuallergik tunneb end suvel maakodus tunduvalt paremini kui talv läbi korteris. Samas on õietolmuallergia all kannatavat kassi parem pidada siseruumis terve aasta, kuigi seegi ei anna täielikku garantiid, et kõik kogu aeg hästi oleks, sest õietolmul on oskus tungida tuppa ka pisikestest pragudest.

Praegu, nende ridade kirjutamise ajal, on Eestis igal pool palju männi õietolmu (seda on ka näha), kask ja tamm hakkavad juba taanduma. Seega oleks kodutolmuallergia all kannatava kassi pererahval mõistlik mõelda immunoteraapiale (eriti juhul, kui kass üldse välja ei saa). Samas, õietolm kiusab enamasti vaid lühikest aega ning allergilise kassi olukorda saab leevendada muude vahenditega, näiteks ravimitega (hormoonpreparaadid loomaarsti range kontrolli all), toidulisanditega (asendamatud rasvhapped) ja naha vastupanuvõimet tõstvate täpilahustega. Alati peab nahahaigetel olema tehtud korrektne parasiiditõrje (kirp, puuk).

Sügeluse põhjus võib olla ka psühholoogiline

Vahel ei ole sügeleva kassi lakkumise ja kraapimise põhjus nahas, vaid n-ö kõrvade vahel. Sellist seisundit nimetatakse neurodermatiidiks (psühhogeenne alopeetsia). Kass peseb end ülemäärase agarusega, mis on obsessiiv-kompulsiivne häire (esineb sügeluse kujul ka inimestel) ja kujutab endast asendustegvust. Seda esineb igavlevatel, stressis ja hirmunud kassidel. Mõni tõug saab selle ka kergemini (siiam ja siiami segud). Ravi alustamiseks peab esmalt välistama kõik muud põhjused.

Selleks et oma lemmikut aidata, peab püüdma kõrvaldada stressiallikad ning pakkuma loomale rohkelt teistsugust asendustegevust (ronimine, hüppamine, toidupall). Sageli on abi feromoonidest (Feliway), kuid vahel peab kasutama ärevust ja stressi vähendavaid ravimeid.

Sügeleva kassi omanikul tasuks meelde jätta, et kõige sagedasem kraapimise, sügamise ja lakkumise põhjus on parasiit (kirp), isegi siis, kui looma kasukas kedagi näha ei ole. Seega korralik parasiiditõrje kõigile pere loomadele peaks olema esimene samm sügeleva kassi ravis. Kui sellest abi ei ole, tuleb pöörduma loomaarsti poole, sest ülejäänud põhjuste (toiduallergia, atoopia, seenhaiguse, sekundaarsete infektsioonide ja muude haruldaste haiguste) väljaselgitamine vajab looma põhjalikku ülevaatust, lisauuringuid ja kõikide asjaolude analüüsi. Stressist tingitud dermatiit on võimalik, aga seda saab väita vaid kõigi eespool nimetatud asjaolude välistamisel.

Kasside sügelusega kulgevad haigused pole reeglina nakkavad, v.a dermatofütoos (kassihaigus), mis võib minna kassilt kassile, aga ka koerale ja inimesele. Parasiidid võivad peremehi vahetada: kirbule meeldib ühtviisi nii koer kui ka kass (inimene palju vähem), kõõmalestale ja täile samuti. Kirpudest põhjustatud allergilist nahapõletikku kohtab rohkem suvel ja varasügisel.