Ära tapa end ja oma sõpra — kinnita ta turvaliselt ka autos
Inimestega on asi selge – rihmad kinni ja mitte üks piuks. Aga kuidas on lood inimese parima sõbra ehk koeraga autos? Või kassiga? Enamasti umbes nii. Istud oma auto roolis foori ees esimeses reas. Ilus soe ilm, aknad lahti. Mõtiskled omaette ja nagu muuseas viskad pilgu vasakule. Bööö-urr-slurp kostab ja kolossaalsetes mõõtmetes karvane lõust jõllitab sulle ila tilkudes ja keel ripakil poole meetri kauguselt vastu. Kui punasega minema ei pane, on hästi...
Koer autos ei ole keelatud. Nagu ei ole keelatud ka laps autos. Omapäi istmete vahel ja põlvili tagaistmel ukerdavaid jõnglasi jääb autodes üha vähemaks. Ja tore on. Vahet pole ju, kas on järelkasv armsamaks saanud või mõeldakse trahvikviitungi peale – teatavasti on lapse autos sõidutamine nii liikluseeskirjas kui ka -seaduses rangelt ja omaette reglementeeritud. Ikka turvatoolis või vähemasti rihmaga kõvasti kinni, olenevalt vanusest.
Igasuguseid füüsikareegleid eirav nali on aga selles, et koera-kassi autos sõidutamise kohta ei ütle liikluseeskiri midagi! Füüsika seetõttu, et pole vahet, kas äkkpidurdusel läbi esiakna või eesistujale selga kihutav elusolend kannab nime Pille või Pontu, kui nad ühepalju kaaluvad. Ja priskem kutsa kaalub kindlasti rohkem kui aastane lapsuke...
Interneti koerafoorumites kolades kohtab lausa uskumatuid vaimuvälgatusi nagu oi, ma ei tulnud selle pealegi, et koer võib pidurdamisel lendu minna jne. Vahetavad siis mõtteid seal, et kuidas keegi oma lemmikut transpordib. Enamik peremehi on, tõsi küll, üsna mõistlikud: koer auto tagaosas, turvavõrk tema ja salongi vahel. Teisel jälle on peni esiistmete taga põrandal ja keegi pereliikmeist valvab, et loom seal ka püsiks. Kolmas seltskond aga kiidab uhkelt: minu oma istub küll täiesti rahulikult esiistmel – kohe päris nagu TV-st tuntud komissar Rex (milline suurepärane eeskuju ajuvabadele loomaomanikele!), ainult vahel ronib maha ja kipub pedaalide juurde...
Ohutuim viis autosõidul loomale ja sulle on puur
Kõik loomaspetsid, nii veterinaarid kui ka koerte treenijad kinnitavad ühest suust: parim loomade transportimisel on puur. Neid on saadaval nii elastseid kui metallist, küll taksile, küll dobermannile sobivaid, enamasti saab neid kõiki autos olevate turvarihmadega kinnitada, välja arvatud universaalautosse või suuremasse sõidukisse mõeldud suured puurid, mille kinnitamiseks on oma nõksud. Pisike plastpuur, millega transporditakse kasse, sobib ka väiksemale koerale. Aga kindlasti tuleb selline pisike puur kinnitusvõimaluste puudumisel panna maha esiistmete taha.
Loomaarstid soovitavad ka valida loomale nii suur puur, kuhu pikema sõidu ajaks mahub ka söögikauss (tark tegu on reisil kasutada kuivtoitu, mis ei lähe halvaks) ja kindlasti veenõu.
Suur hulk loomaomanike praktikas neid reisipuure kasutabki. Tõsi, igasse autosse suure koera reisipuur kohe päris kindlasti ei mahu. Kui ei, tuleb ilmselt uus ja suurem osta – on ennegi autosid eri põhjustel, ka näiteks naise kostüümi värvi või mõne mahukat kola vajava harrastuse pärast. Pikemale reisile minnes ei ole vaja oma parimat sõpra alati ka tingimata kaasa tarida. Kui head hoidjat pole, otsige mõni koertehotell.
Kõlbab ainult metallvõre
Universaalkerega autosse võib sõitjateruumi ja tagumise osa vahele paigutada võre. Sellisel juhul peaks see tingimata olema tugev metallvõre, mis korralikult kinnitatud. Korralikult kinnitatud metallvõre püsib paigal ka pidurdamisel. Plastvõrguga salongist eraldatud koer võib äkilisel pidurdamisel lennata pommina läbi võrgu.
Iseasi on muidugi, et kui koer on metallvõrguga eraldatud osas lahtiselt, siis äkkpidurduse või järsu pöörde korral võib ta endale viga teha.
Traksid peale!
Koera saab paigale kinnitada ka spetsiaalsete turvatraksidega. Traksid saab üldjuhul omakorda kinnitada auto turvarihmade külge. Trakse on mitmesuguse kinnituse ja turvalisusastmega, neid valmistatakse igas mõõdus koerale.
Traksidega peab koera harjutama, soovitavalt kutsikast peale. On ka närvilisemaid koeri, kes trakse ei talu.
Teistes riikides asjad nii ja naa
Veterinaar-anestesioloog Heli Säre, kes töötab Austrias Viini Veterinaariaülikooli kliinikus, tunnistab, et tema koer istub esiistmel ja seni pole politsei teda tülitanud. „Siin on vist soovitatud, et suur koer oleks eraldatud salongist võrega, aga see pole väga levinud lahendus. Koerte turvarihmad on ka liikvel, mu endagi koeral on, aga ega ma neid eriti ei kasuta,” ütleb Säre.
Soomes on reeglid vähe karmimad. Seal kohe peab sedaan- ja luukpärakerega autodes koer olema vähemalt tagaistmel ja kinnitatud spetsiaalsete koeratraksidega. Kui koera transporditakse puuris, peab puur vastama koera suurusele, avanema (avarii puhuks) kahest küljest ning olema kinnitatud turvavööga.
Lisaks nõutakse, et koeral peab olema piisavalt ruumi püstitõusmiseks ja lamamiseks, looma ei või ohustada autos lahtiselt liikuvad esemed, temperatuur autos peab olema normaalne ning päikselisel päeval ei tohi koera jätta üksi suletud akendega autosse. Kui reeglite vastu eksid ja politseile vahele jääd, on trahv kindlustatud.
USAs ollakse lemmikloomade transportimise koha pealt ülimalt vabameelsed. Vist ainult ühes osariigis ongi mingid ametlikud reeglid. Kalifornias näiteks aga pani kuberner isiklikult 2006. aastal veto seaduseelnõule, mis oleks keelanud sõidutada lemmiklooma autos süles...
Küll ollakse USAs aga väga varmad jälgima, et sa koera jumala eest üksi autosse ei jätaks, saati veel päikese kätte. Siis on politsei ja loomakaitsjad kohe platsis.
