Avalik sadistiks nimetamine võib viia kohtusse!
Teema on ühiskondlik valupunkt sest võib juhtuda, et nn loomapiinaja tegelikku süüd ei ole võimalik tõendada ja karistust ei järgne. Avalikkuse silmis on isik aga tuvastatud asjaolude valguses süüdi. See on koht, kus avalik õiglustunne ja õigus ei käi omavahel käsikäes. Küsimus, kas „õige“ õigus on ka õiglane õigus, kuulub aga juba õigusfilosoofia valdkonda. Meie vaatame järgnevalt aga erinevaid vastutuse aluseid info avaldamisel.
EV põhiseaduse järgi ei tohi kellegi au ega head nime teotada ega ka kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui jõustunud süüdimõistev otsus.
Vastukaaluks sätestab põhiseadus ka igaühe õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni nii sõnas, trükis, pildis kui ka muul viisil kuid igaüks peab lisaks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel austama ja arvestama teiste inimeste õiguste ja vabadustega. Kuidas siis tagada erinevad põhivabadused?
Siiski on seadusandja arvestanud ka avalikkuse huvidega, seetõttu ei saa karistatavate tegude kohta avaldatavat käsitleda automaatselt õigusvastasena. Seaduse järgi on isiku au teotamine õigusvastane ja rikkumisel saab nõuda kahju hüvitamist kuid rikkumine võib olla õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Sellisel juhul tuleb kohtul vaidluse korral eri huvisid võrdlevalt hinnata. Samas on kohus leidnud, et avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega
Seega peaks kohus antud juhul hindama, kas isegi juhul, kui väidetava loomapiinaja õigusi rikuti, võis see olla õigustatud avaliku huviga. Isiklike õiguste rikkumise või ebaõigete andmete avaldamise puhul on oluline, et avaldaja arvas, et asjaolu vastab tegelikkusele ning kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikult. Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul.
Delikaatseteks isikuandmeteks on seaduse järgi muuhulgas andmed süüteo toimepanemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist. Ilma andmesubjekti nõusolekuta võib andmeid ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias vaid siis kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega.
Erinevalt varasemast laieneb kehtiva seaduse kohaselt kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse andmete (menetleja kogutud info, info menetlustoimingute ja nende läbiviimise fakti kohta) avaldamise keeld ka menetlusvälistele isikutele.
See tähendab, et kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada üksnes prokuratuuri loal. Siiski on andmete avaldamine lubatud kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides, kui see ülemäära ei kahjusta andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi, eriti delikaatsete isikuandmete avaldamise puhul.
Kui kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu rikutakse, võib kohtunik prokuratuuri taotlusel määrata trahvi. Vajab siiski märkimist, et näiteks süütegu pealt näinud või selle kohta muul viisil andmeid omava tunnistaja ütlused on kohtueelse menetluse andmed alles pärast tema ülekuulamist, seega ei saa info ajakirjandusele edastamist käsitleda kohtueelse menetluse andmete avalikustamisena. Oma kahtluste avaldamine muidugi ei saa olla õigusvastane, kui kahtlus on mõistlikult põhjendatud.
Kui au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid. Au teotavat väidet saab ümber lükata vaid siis, kui tegu on faktiväitega. Kui aga au on teotatud väärtushinnanguga, võib taotleda tekkinud kahjude hüvitamist või olenevalt situatsioonist ka õigusvastase käitumise lõpetamist.
Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Tegelikkusele vastava faktiväite, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, avaldamine ei ole õigusvastane.
Lisaks ebaõigete andmete ümberlükkamisele on isikul võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus hüvitise suuruse määrata ise.
Kohus võib hüvitise suuruse määramisel lisaks arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest. Tuntud on nn võlgniku nime plakatil avaldamise juhtum, kus väidetav võlgnik esitas hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ning au ja väärikuse ning hea nime teotamise lõpetamiseks.
Selles asjas avaldatud väärtushinnang "kõige jultunum võlglane" ei lähtunud kohtu hinnangul heast tahtest ja üldisest huvist ning sellega taheti teadlikult solvata ja hageja inimväärikust alandada. Mittevaralise kahju hüvitisena mõistis kohus hüvitiseks välja 1000 eurot.
Süütuse presumptsiooni põhimõtte adressaadiks on aga riik ning selle järgi ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Isikut ei tohi enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist riigi nimel kuulutada kuritegu toimepannud isikuks ning mõista tema tegevust hukka. Samas ei laiene süütuse presumptsiooni toime eraisikute käitumisele.
Vastuse aluseks saab seetõttu olla üksnes eelnevalt mainitud ebaõige faktiväite või väärtushinnangu avaldamine. Küll aga ei maksa kedagi avalikult kurjategijaks nimetada, kuna see võib kujutada faktiväidet ja nii langeb avaldajale (enamasti võimatu) koormus tõendada kuriteo toimepanemist.
Kokkuvõtlikult saab öelda, et seadus kaitseb isikut tõhusalt ebaõigete andmete avaldamise olukorras kuid õigete andmete avaldamisele piiranguid ei ole. Oluline on, et väited, mida esitatakse, oleksid kontrollitavad ning tõendatavad.
Õnneks on riik kehtestanud lisaks isikuõiguste kaitsele ka avalike huvide kaitse põhimõtte ning nn loomapiinajate kohta info avaldamine on ka edaspidi võimalik ning seaduslik, kui juhtumite kohta on olemas tunnistajad ja tõendid.
