Eutanaasia? Otsus, mille saab langetada ainult loomaomanik
Millal üldse võiks lemmiklooma puhul eutanaasia kõne alla tulla? Tavaliselt on selleks tõsine ja raske kuluga haigus, mille mõjul on looma elukvaliteet niivõrd langenud, et elusolek on tema jaoks pigem vaev kui rõõm.
Loomaomanik näeb, kas tema lemmik saab süüa iseiseisvalt või vajab ta toitmisel abi? Kas loom saab ise omaenda loomulike vajadustega rahuldamisega hakkama või vaja teda toetada ja abistada? Ka haigel loomal on päevi, mil ta tunneb ennast paremini ja rõõmsamalt. Kas paremad päevad kaaluvad halvemad üles või on hoopis vastupidi?
Otsuse langetamisega, kas lasta lootusetult haigel loomal elada elu, mida ta ise vaevalt, et elada tahab või lasta tal väärikalt lahkuda, kaasnevad keerukad emotsionaalsed protsessid. Iga omanik armastab oma looma ja hirm looma kaotuse ees on suur, sest sageli ei kujutata elu ilma armsa lemmikuta ette.
Loomaomaniku otsust võivad mõjutada mitmed tegurid, sealhulgas eelnevad kogemused haiguse ja surmaga. Lootusetult haige looma omanik võib kogeda pikalt eitusfaasi. Kokkupuutes raskete olukordadega toimib eitus kui looduslik kaitsemehhanism, mis säästab inimest murest või valust. Kuid sellel on ka pahupool - eitusfaasi kinnijäämine võib lõppeda psühholoogiliselt halvavalt. Mis puutub lootusetult haige looma suhtes eutanaasiaotsuse langetamist, siis võivad sekkuda nii eitus kui armastus käsikäes ning neid teineteisest eraldada võib olla väga keeruline.
Mõnikord piisab olukorra tõsidusest teadvustamiseks sellest, kui haiget looma külastab inimene, kelle viimasest külaskäigust on omajagu aega möödas ja kes silmab kohe, et loom on jäänud palju nõrgemaks ning temas on kustunud elutahe. Kõrvaltpilk võib panna omanikku mõistma, et looma olukord on halvenenud ja aru saama, et temast kinnihoidmine hoopis pikendab kannatusi.
Kuidas teada, et on õige aeg?
Sageli öeldakse, et me lihtsalt teame kui õige aeg on käes. Kui me süüviksime loomade olemusse ja heidaksime kõrvale inimliku mure ja hirmu kasvõi mõneks hetkeks, saaksime vastuse. Selleks, et heita oma hirmud kõrvale ja häälestuda üksnes loomale ja teda “kuulata”, on vaja julgust ja tahet.
Me peaksime kuulama oma looma südamega, mitte oma mõistusega. Otsus, millal on õige aeg oma loomast lahti lasta, peab lähtuma armastusest, mitte ei tohiks olla analüütilise arutelu tulem.
Kui loomaomanik pelgab ja laseb otsuse langetada kas loomaarstil või kõrvalseisval lähedasel, ei pruugi ta hiljem oma hinges rahu leida. Mitte keegi ei saa otsustada looma elu üle peale loomaomaniku enda.
Hea lugeja, millistes olukordades oled sina pidanud selle raske otsuse langetama?
http://consciouscat.net
