Hammustust on üldjuhul lihtne paistetuse ja ebamugavuse järgi ära tunda. Väga harva esineb ka anafülaktilist šokki ehk üliägedat allergilist reaktsiooni, mis on eluohtlik.

Paistetanud kohale võib asetada jaheda kompressi. Ohtlikumad hammustuskohad on pea-, keele- ja kõripiirkond, mil paistetus võib sulgeda hingamisteed. Sel puhul tuleks kiiresti abi otsida loomaarstilt. Alahinnata ei tohiks paistetust ka teistes kehapiirkondades, kuna palava ilmaga võib hammustuskoht mädanema minna ja peale selle tekitab paistetus loomale valu ja ebamugavustunnet.

Lisaks putukahammustustele on ohtlikud ka igasugused muud haavad. Ühed salakavalamad neist on teise looma hammustushaavad. Sel puhul võib haav ise olla väike ning karvade sees märkamatuks jääda, kuid teise looma süljega haava sattunud bakteritele meeldib vägagi kokkutõmbunud nahakihtide all tegutseda. Suurem võib olla kahjustunud piirkond siis, kui nahk on nahaalustest kudedest lahti rebitud ning põletikul edasi minekuks priipääse. Sageli märkavad loomaomanikud seda alles siis, kui hammustusest on möödunud päevi või isegi nädal. Loom muutub loiuks või hakkab lonkama.

Kiiret abi vajavad aga kõiksugused lõikehaavad, kust jookseb ohtralt verd ning on kahtlus suurema veresoone vigastusele. Arteriaalne verejooks on helepunane ja pulseeriv, sel puhu pannakse žgutt haavast ülespoole käppa, venoosne verejooks on tumedam, sel puhul pannakse haavale mõõduka survega side. Haavu tasuks enne puhastada vesiniku või lilla lahusega. Esimene neist võib olla haavale valus kuid puhastab paremini.

Kui verejooks on väga suur võib haavale raputada maisitärklist või kaaliumpermanganaadi pulbrit. Viimane neist on söövitava toimega ja seda tuleb kasutada ettevaatlikult. Žgutti võib kasutada lühiajaliselt ning kindlasti jälgida, et käpp altpoolt sidet paiste ei läheks. Abi võib olla ka jääkuubikutest või millestki muust külmast esemest (ahendab veresooni), mis tuleb asetada haava piirkonnale. Tasub teada, et selliseid ootamatuid lõikehaavu tekitavad pahatihti kevadel lume alt välja sulavad konservikarbid ja klaasikillud, kuhu koer suure hooga joostes peale astub.

Sagedasemad kõhuhädad

Pixabay.com

Kõhuhädadest kimbutavad loomi tihti kõhulahtisus ja oksendamine. Eriti meeldib ju koertele ninapidi maad mööda nuuskida ja mida laagerdunum asi leitakse, seda suurem delikatess see on.
Kergematel juhtudel võib abi olla piimhappebakterite segust, mis on käsimüügis. Oksendamise puhul kehtib lihtne reegel, mida vähem ja tihedamini süüa ja juua antakse, seda tõenäosemalt ei tekita see uut oksendamist. Ei tasu ka üle muretseda, kui loom paar päeva ei söö. See ongi loomulik organismi kaitsereaktsioon ning nii saab soolestik puhkust. Kui koer siiski loid on või tal tõuseb palavik, väljaheites või okses on verd, siis tasuks loomaarstile aeg kinni panna.

Peale selle esineb oksendamist ka paljude teiste organite haigestumiste ning võõrkehade allaneelamise puhul. Ohtlik on ka ägeda haigestumise puhul tekkiv vedelikupuudus. Kui koerad või kassid vahel harva oksendavad, on see loomulik ja sellepäraat ei tasu liigselt muret tunda. Organism puhastab end sel viisil.

Maokeerd

Pixabay.com

Kiire ja eluohtliku kuluga haigus on maokeerd, mis esineb sagedamini suure ja sügava rinnakorviga koertel. Tunnusteks on koera loidus, hingeldamine, vahel rahutus, püüd oksendada ning suurenev kõht, mis koputamisel kumiseb, kuna on gaase täis. Maokeeru kahtluse korral on iga minut kallis, mida kauem on see kestnud, seda halvemad on ellujäämislootused. Aidata saab ainult arst. Maokeeru ärahoidmiseks võiks ühe asjana vältida füüsilist koormust täiskõhuga.

Kui juhtub, et koer või kass on söönud rotimürki või alla neelanud väikse palli saab esimese tunni jooksul oksendamist esile kutsuda supilusikatäie soola või sooda suhu viskamisega. Samas on oluline pakkuda loomale juua puhast ja värsket vett. Oksendamist ei tohi esile kutsuda teravate ja söövitavate asjade allaneelamisel. Selle puhul võib oksendamine asja hullemaks teha. Mürki absorbeerivad ka söetabletid, mida tuleks anda 1 tbl looma 1kg kohta.

Mida teha, kui koeral on tekkinud hot-spot. Loe lähemalt SIIT.

Autoõnnetused

Kui loom on autoõnnetuse tagajärjel lamama jäänud peaks transport loomakliinikusse toimuma kõval alusel, et looma võimalikult vähe liigutada. Tõstmisel tasuks olla ettevaatlik, kuna valu ja šoki tõttu võib loom hammustada. Loom peaks olema külili, nii on tal kergem hingata. Kui õues on jahe, siis pane loomale peale tekk. Autoteelt vigastatud looma leidmisel peaks ta viima ohutusse kaugusesse, et järgnevad autod talle otsa ei sõidaks ning võtta koheselt ühendust kohaliku omavalitsusega, kes kutsub kohale loomaarsti või varjupaigaauto.

Vigastatud metslooma leides tuleks helistada keskkonnaametile 1313. Tallinna linnas tegeleb vigastatud lindudega ka päästeteenistus 112.