Lähme lahku, aga mis saab meie lemmikloomast?



Lähme lahku, aga mis saab meie lemmikloomast?
Pixabay

Inimesed leiavad üksteist, rajavad ühise kodu, tulevad lapsedki ning et kõik oleks täiuslik, võetakse perre ka lemmikloom. Kuid mis saab siis, kui ühine elu enam ei laabu? Sageli me ei kipu kiire elutempo tõttu märkamagi looma emotsioone, kui üks partneritest ühisest elupaigast välja kolib. Loom ei saa otse välja öelda, mis talle meeldib või ei meeldi, aga pere lahkuminekust tulenevat stressi elavad üle nemadki.

Maailmas on arvukalt lugusid ustavatest koertest, kes veel aastaid peale peremehe surma on silmnähtavas leinas, kuid alati ei ole peremehe lõplik kaotus see, mis loomal ängistust põhjustab. Isegi, kui loom on harjunud koos elama kahe inimesega ning üks mingil hetkel ühisest elupaigast välja kolib, jätkab oma elu mujal ja kasvõi kokkulepete tõttu aeg-ajalt uuesti ühist lemmikooma külastab, võib neljajalgne perelemmik kaotada söögiisu ning muutuda kurvameelseks. Sellest, kuidas ustav lemmikloom peremehe väljakolimist võib üle elada, räägib ilmekalt Elina lugu.

Loe veel

Elina elutee viis lahku mehest, kellega oli kahepeale koer võetud. Kutsikas Pepe tuli majja siis, kui noored olid umbes aastajagu koos elanud, kuid koera aastaseks saades hakkasid idüllilisse koosellu tekkima mõrad – arusaamatused, pisivaled ja üksteise süüdistamised tehtud ja tegemata asjades pani noori viimaks teineteisest lahku kolima. Väga valusalt elas lahkuminekut üle koer, kes jäi edasi elama Elinaga, kuid igatses naise elukaaslast valusalt taga. „Meelisel (Elina elukaaslane) oli koeraga väga tugev side, kuna ise tegin tol perioodil palju tööd, sest Meelisel püsivat töökohta ei olnud ja nii oligi tema see, kes koera toitis ja temaga päeval kodus oli,” mõtiskleb Elina koera kurvastuse võimalike põhjuste üle ning lisab, et tegelikult ei toimunud lahku kolimine päevapealt, sest Meelis käis aeg-ajalt oma asju ära viimas ja need olid muidugi Pepe rõõmuhetked. Peale asjade võtmist Meelis jälle lahkus ja koer muutus taas kurvaks ja niutsus. „Nägin, et Pepe oli muutunud närviseks: ta küll ei söönud vähem, aga kippus iga natukese aja tagant ukse juurde. Kui keegi uksekella helistas, järgnes iga kord vali, ootusärev haukumine.” Elina tunnistab, et kui koeral oleks tugevam side temaga olnud, poleks lahkumineku üleelamine tõenäoliselt nii valulikult kulgenud, aga koer hoidis ja pidas peremeheks mõlemat elukaaslast. „Usun täiesti, et loomadel on tunded, sest kuidas seletada seda, et koeraga jalutamas käies otsis ta kael õieli just Meelise kasvu ja sarnase kehatüübiga mehi justkui lootes, et äkki mõni mööda kõndivatest meestest on siiski Meelis. Vahel tõusis ta tagajalgadelegi, mis möödakäijatele muidugi nalja tegi.” Elina mäletab, et koera nukrus kestis kolm kuud, peale mida ta justki maha rahunes ja leppis olukorraga. Tänaseks on lahkuminekust möödunud juba üle aasta ning Pepe paistab selle raske perioodi õnneks unustanud olevat.

Millised on stressi ilmingud ja mida arvab lahkuminekust Loomade Kiirabi Kliiniku loomaarst ja käitumisspetsialist dr Anu Poopuu, loe edasi SIIT.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare