Lemmiku haigused vajavad enamasti arsti teravat pilku

Inimeste jaoks tavapärane köha ja nohu võib neljajalgse lemmiku puhul märku anda tõsistest haigustest. Lemmikloomade ravi on muutunud keerulisemaks, sest nüüd on rohkem diagnostikavõimalusi ja arstid oskavad rohkem märgata. Testide tegemine ja põhjuste väljaselgitamine võtab aega, ent sel moel välistatakse või tehakse kindlaks mitmeid variante.

Mida varem lemmiklooma haigusele jaole saadakse, seda parem. Kristel Peetsalu Eesti maaülikooli loomakliinikust tõdeb samal ajal, et ega seda õiget aega polegi nii lihtne märgata, sest loom ju ei kurda. Eriti tubased kassid oskavad oma halba enesetunnet hästi varjata, sest suurema osa päevast nad nagunii magavad.

„Kõige olulisem on tunda oma looma ja tema loomupärast käitumist. Haigusest annab märku kõik, mis pole looma käitumises tavapärane,” juhendab Peetsalu. Näiteks on muidu seltsiv loom ühtäkki loid, isutu ega joo ka midagi. Valu muudab loomad mõnikord aga agressiivseks. Eakamaid loomi kimbutavad liigesehaigused – kass ei suuda enam hüpata või koer ei taha treppe mööda liikuda.

Kõrge palavik on kindlasti märk põletikuga kulgevast haigusest. Palaviku diagnoosimiseks ei piisa aga sellest, kui looma ninaots on kuum ja kuiv. Koera tuleb libedaks tehtud digitaalse termomeetriga kraadida pärasoolest, palavikku näitab kehatemperatuur üle 39 kraadi. Kassi puhul ärge kraadimist ise ette võtke, sest see võib päädida tõsiste tagajärgedega nii omanikule kui ka kassile.

Külmetus ja viirused

Inimestele omaseid klassikalisi külmetushaigusi loomad ei põe. Väga krõbeda pakase korral võib külm küll nende kõrvaotsad või saba ära võtta. Nende loomadega, kes on harjunud õues käima, enamasti midagi muud hullu ei juhtu. Köha võib olla aga märk viirushaigusest, kopsupõletikust või südamehaigusest. Sageli kirjeldavad omanikud lemmiku köha korral, justkui oleks loomal midagi kurgus. „Igasugune köhatamine on probleem,” hoiatab Peetsalu. Igal juhul tuleb pöörduda loomaarsti poole, kes saavad erinevaid diagnostikavõimalusi rakendades hakata köha põhjusi välja selgitama.

Ülemiste hingamisteede viiruste korral võib kassil hakata ninast või silmadest voolama nõret. Kumbki nähtus ei ole normaalne, seepärast tuleb arsti juures põhjused välja selgitada. Koerte nn nohu korral on tegu samuti tõsise probleemiga, mille põhjustajaks on sageli kasvajaline protsess või seenhaigus.

Peamiste viirushaiguste eest tuleks lemmikuid kaitsta vaktsineerimisega. Nt parvoviirus võib tekitada noortel kutsikatel ägedat surmaga lõppevat soolepõletikku ja kõhulahtisust. Kui kutsika vaktsineerimine on alles pooleli, tuleks koera kontakte võõraste või vaktsineerimata neljajalgsetega vältida. Õues käivad kassid, kes löövad seal uljaid lahinguid, võivad nakatuda inimeste HIV-iga sarnaneva immuunsüsteemi viiruse FIV-iga. See inimestele üle ei kandu, kuid nakkuse saanud kass levitab seda teistegi kassidega.

Seedehäired

Oksendamisel ja kõhulahtisusel võib olla palju põhjusi: allaneelatud võõrkehad, liiga järsk toiduvahetus, prügikasti leiud. Kergemate seedehäirete korral peaks looma enesetunne paari päeva jooksul paranema. Ent seedehäired võivad olla ka märgiks tõsisematest haigustest. Näiteks esineb kassidel neeru- ja maksaprobleeme, mis vajavad kindlasti kompleksset lähenemist ja selliste loomade olukord halveneb ravita kiiresti. Täpsed põhjused saab välja selgitada loomaarst.

Kassid oksendavad sageli välja karvapalle. Selle vastu aitab nn karvapallipastade tarvitamine. Kassimuru peaks olema ka igas kodus, kus on toakass. Kassid söövad seda enamasti hea meelega.

Sageli jõuavad inimesed loomaarsti juurde koeraga, kellel on tekkinud eluohtlik sooleummistus, sest loomale on antud konte närida. Inimesed on müütide kammitsas, arvates, et koeri on ju ikka kontidega toidetud. Omanikele annab probleemidest aimu see, kui koer on tõsiselt vaevas, punnitab, võtab asendit, aga välja ei tule peale tsemendilaadse kuiva puru suurt midagi. Tegelikult ei tohiks väikesi kondikesi loomadele üldse anda, sest need ummistavad soole, teravad kondid võivad soole teravate servadega ka katki teha. Koerale tähendab see päevi kestvat ravi kliinikumis, halvemal juhul võib see saada loomale saatuslikuks.

Sügava rinnakorviga suurekasvulisi koeri ohustab eluohtlik seisund – maokeerd ehk magu keerdub ümber oma telje ja ummistab kõik sooned. Loom on vaevas, rahutu, üritab oksendada, kõht on väga punnis. Siis tuleb viivitamatult kliinikusse pöörduda, iga minut on hinnaline.

Sooleparasiitide vastu peab kord kvartalis regulaarselt andma ussirohtu. Preparaate peab vahetama ega tohi anda aladoosi. Alati sama preparaati kasutades tekib parasiitidel ravimi vastu immuunsus ja ühel hetkel rohi enam ei toimi. Liiga väikese doosi korral ei pruugi kõik parasiidid aga hävida.

Mürgistused

Mürgistuste klassikalisteks tunnusteks on loidus, ohjeldamatu oksendamine või ilastamine ning kõhulahtisus. Juhul kui loom on neelanud rotimürki, pöörduge arsti poole ja võtke kindlasti kaasa mürgipakend, et arst teaks, missuguse mürgiga on tegemist ja saab selle järgi ravi alustada.

Kassidele võib saatuslikuks saada see, kui peremees paneb neile kuklale koera kirbu- või puugirohtu. „Tilk koerarohtu tähendab kassile juba üledoosi,” hoiatab Peetsalu. Kassi halvast seisust annavad märku isutus, loidus, koordinatsioonihäired ja krambid. Mürgistuste puhul on siiski oluline pöörduda võimalikult kiiresti kliinikusse, kus loom saab toetavat ravi ja võimaluse korral ka vastumürki.

Põieprobleemid

Põieprobleemide puhul on kõige kriitilisem riskirühm kassid. Kassi sage liivakastis käimine arvatakse aga kõhukinnisuseks. Kui loomal ei õnnestu oma põit regulaarselt tühjendada, võib tekkida eluohtlik seisund. Kassidel esineb sageli kusekivisid ja bakteriaalset põiepõletikku, mille põhjusi sageli ei leitagi. Seda seostatakse kassi stressiga, ent enne tuleb välistada kõik muud võimalikud variandid. Kui põhjuseks on stress, tuleb vajaduse korral muuta kodust keskkonda, mõnikord saab abi feromooni preparaatidest ja käitumisteraapiast.

Kõrvad ja nahk

Kui koer sageli oma kõrvadega laperdab, võib põhjuseks olla erinevatest teguritest tingitud põletik. Kõrvades võivad olla end sisse seadnud sügelislestad, millest annab märku kohvipurutaoline pruun ollus kõrvas. Seda tuleb ette rohkem õues käivatel kassidel. Apteekidest saadavad puhastusvahendid või käsimüügiravimid probleemi ei lahenda, seepärast tuleks abi otsida loomaarstilt.

Kõrvapõletik võib olla põhjustatud ka allergilistest reaktsioonidest. Eri tüüpi allergiate, kärntõve ja ka muude nahaprobleemide tulemusena hakkavad loomad kihelevaid kohti kratsima või näksima ning seetõttu tekivad nahale mädased põletikualad ja korbad. Loomal võib olla ka kirbuallergia, mis ajab paljud omanikud hirmust tagajalgele. Putukat ei pruugi koera karvades enam ammu olla, aga kirbuhammustustest põhjustatud sügelus kestab ning paneb koera ennast kratsima või näkitsema. Et seda vältida, tuleb teha regulaarselt kirbutõrjet – tundlikumatel lemmikutel vähemalt kord kuus või sõltuvalt konkreetsest preparaadist.

Pindmiste ja väiksemate nahakahjustuste puhul võib koduse esmaabina pügada kolde ümbert karvad, et need haavale ei kleepuks. Haavu võib puhastada kummeliteega, Peetsalu soovitab aga osta apteegist antibakteriaalse ja sügelemisvastase toimega loomašampoone. Allergiate korral on vajalik antibiootikumikuur.

Kõikide haiguste ravil peab silmas pidama seda, et inimestele mõeldud vahendid loomadele ei sobi ja nende oskamatu kasutamine võib looma tervisele rohkem head kui halba teha.