Loom on elusolend, mitte asi
See polnudki väga ammu, kui kuulsin ühelt loomapoe müüjalt juttu pettunud noorpaarist, kes oli tahtnud oma vastsisustatud kodu jaoks sobivat värvi papagoid osta. Kliendid ei tahtnud kuidagi leppida müüja seletusega, et niisugust värvi papagoid, nagu nemad oma interjööri jaoks sobivaks peavad, ei ole lihtsalt looduses olemas.
Tookord lõppes asi niiviisi, et müüja vihastas ja soovitas noorpaaril elusa linnu asemel topise muretseda ning selle sobivat värvi värvida.
Tegelikult on hea, et eelkirjeldatud noorpaar sobivat värvi papagoid ei leidnud. Karta on, et õige pea oleks selgunud, et lind ei oska nende korteris piisavalt kultuurselt käituda.
Rumal koer ei tundnud kaarti
See papagoijutt meenub mulle alatihti, kui kohtan jälle mõnd inimest, kes näib uskuvat, et loomad on loodud vaid tema kapriise täitma. Või mis veel totram – kui kiputakse arvama, otsekui oleks loom lihtsalt neljakäpakile laskunud inimene, kes on enesele karusnaha üle pea tõmmanud, ja peaks seetõttu käituma inimliku loogika kohaselt.
Mitte just eriti ammu tuli ühest kodust hoiukoju tagasi koer, kellele uus perenaine ette heitis, et loom läheb ju omapäi küla vahele hulkuma ja tekitab sellega mitmesuguseid pahandusi. Läks tõepoolest. Esiteks oli ta uues kodus selleks hetkeks viibinud vaid kolm päeva, teiseks oli uuel kodul küll suur õu, kuid sellel polnud mitte mingisugust piiret ümber, kolmandaks laskis perenaine koera kohe ilma jalutusrihmata valdustega tutvuma.
Kui nüüd mõelda veel selle peale, et vanas kodus oli koer kogu oma pika elu elanud kas taraga piiratud hoovis või pikad päevad toas, siis ei imesta ma üldse, et ta uues kohas kolme päevaga oma piireteta maa-ala piire selgeks ei saanud. Vahest oleks neid talle maakaardi pealt näitama pidanud?
Sellistel puhkudel ei oskagi kohe midagi öelda. Ei leia lihtsalt sõnu, millel usuks veel mõtet olevat.
Käitumishälvikust kass püüdis linnu
Kasse on mitmesuguseid – mõned eelistavad püüda hiiri, mõned pigem linde, kolmandad on aga nii ära kodustatud, et ei püüa peale kärbeste ega koiliblikate naljalt kedagi.
Mõned aastad tagasi kuulsin kassist, kes sai peksa, kuna murdis maha oma peremehe lemmikhiire, õngitsedes selle plastpuurist välja.
No ja väheke hiljem tuli mul oma elamisse vastu võtta kass, kes visati kodunt välja, sest ta püüdis tuppa lennanud linnu kinni ja sõi veel ära ka. Perenaise väitel olid kassil tõsised käitumishälbed, täiesti rikutud psüühikaga loom või kuidagi nii…
Kuidas meenutada sellistele inimestele, et loom on loodud looma moodi käituma? Et kass on loodud linde ja hiiri jahtima ning niiviisi käituv kass ongi normaalne?
Kui inimesel ei meeldi, et linnud või närilised viga saavad, siis on tema mure tagada, et need kassile käppa ei jääks.
Need kohutavad tõuomadused
Tõukoera võttes on vaja endale selgeks teha, mille jaoks see loom kunagi aretatud on. Kui ta on aretatud superheade hammastega rotipüüdjaks (nagu näiteks šoti terjer), siis ei maksa tema juurde lasta ei närilisi ega isegi mitte kilpkonni – see loom saab konna kilbi seest kiiresti kätte.
Kui koer on aretatud selleks, et ta kedagi otsides maad kaevaks, siis võib ta kaevata üles ka peremehe muru.
Kui koera kauged esivanemad olid kasutusel koeravõitlustel, siis on ta üsna tõenäoliselt niisama hästi kui programmeeritud võõraid koeri vigastama või isegi tapma.
Kui tegemist on loomaga, kelle jahiinstinkt on tugev, siis võib ta vaadelda saakloomana nii kasse kui väiksemaid koeri.
Inimese ülesanne on hoolitseda selle eest, et ohtlikke olukordi ei tekiks. Loom ei ole halb, kui ta käitub oma loomuse kohaselt – ta on lihtsalt loom. Ta ongi loom.
Väikesed ülbed loomalapsed
Üks tuttav nurises kunagi, et ta napilt kahekuune taksikutsikas on kohutavalt ülbe – teeb loigu põrandale ja ise vahib peremehele samal ajal otsa. Õnneks oli tal sõber, kes võttis selgitada, et selles vanuses kutsikas ei ole mitte ülbe, vaid suhtub peremehesse esialgu kui ema asendajasse. Ema ülesanne on aga loigud tite järelt ära koristada.
Teine oli vihane, et ta kassipoeg toalilledega mängib ja kompvekivaagnalt öösel dražeed minema veeretab. Vähe sellest – kass ronis veel lauale ja riiuli peale ka! Väike ülbik lihtsalt keeldus aru saamast, et selles korteris pole ette nähtud mitte ronida ega hüpata, vaid üksnes mõõdukal sammul mööda põrandat käia ja pildiraamatu kassipoja nägu teha.
Sellise suhtumisega koju oleks parem looma mitte võtta. Kui aga kuidagi võtmata jätta ei saa, siis tuleks ta võtta mänguasjapoest.
Elusloomast on kindlasti tüli, sest ta ei käitu nagu inimene. Rõõmu on ka, aga seda alles siis, kui õpid teda vaatlema kui osakest imelisest loodusest.
