Kevad on kaugel, aiapidaja võiks rahumeeli varsti käed kõhule panna ja mõnusasse aiatöövabasse talve sukelduda. Või siiski veel mitte?! Ärge unustage, et peale teie koduste lemmikute on pidevalt silmapiiril hulk neljajalgseid, neid metsikuid, kes ainult ootavad hetke, et teie aia kallal nahistada. Kui midagi ette ei võta, võite kevadel avastada, et keegi on lillesibulad nahka pannud või üles kraapinud, keegi õunapuud ja selle juuri näkitsenud ja keegi terve õue üles kaevanud.
Õnneks on Eestis vähemalt oravad rahumeelsed ja lepivad metsa ning pargiga. Kanadas näiteks panevad just nemad talvel ja kevadel tulbisibulad ja krookused nahka. Kui mõnest sibulast ka lill peaks tõusma, siis see läheb magustoiduks.

Kitsed käivad kalmistul maiustamas
Karmil talvel ei ole mingi ime, kui omaksed järgmisel päeval peale matuseid hauda kaema lähevad ja leiavad, et kõik lilled on nahka pandud – kalmu külastasid metskitsed. Kui nälg väga suur, on juhtunud, et kadunukese ärasaatmistseremoonia surnuaias veel käib, kitsed aga juba ootavad mõnesaja meetri kaugusel puude taga, et lõunalauda saaks... Siiski on metskits pelglik ja linnaaeda naljalt näkitsema ei tule, maakodus aga siiski. Jänes on seevastu hoopis agaram aiakülastaja.
Üka nõks, kuidas puid (just noori, mis loomadele eriti maitsevad) kaitsta, on Eestis viimasel ajal üle võetud Rootsist, kus samal moel kaitstakse puid ka näiteks Rootsi kuninga aias. Selleks tuleb osta poest tavalisi nõudepesušvamme, sobivad ka muud poroloonitükid. Veel tuleb osta spetsiaalset taimekaitsevahendit (repellenti). Eestis on müügil Rootsis toodetud vahend Plantskydd, mis on mõeldudki loomade peletamiseks ja on 100% looduslik toode. Mõju kestab kuni 6 kuud.
Valmistada tuleb sobiv lahus (100g Plantskyddi lahustada 500 ml soojas vees) ja lasta 20 minutit seista. Siis tuleb lahust veelkord segada ja lisada 50–70 ml ammoniaaki (ettevaatust, ärritab tugevalt hingamisteid; kui on juba Plantskyddiga segatud, siis on lõhn talutav).
Kasta svammid hetkeks lahusesse ja pane kaussi, nii saab korraga ette valmistada kõik vajalikud svammid ja samal ajal nõrgub liigne Plantskydd kausikesse. Suurema hulga svammide korral tuleks need laotada nõu põhjas olevale restile. Vahendi kulu on umbes 35–45 g töölahust svammi kohta, 100 grammist Plantskyddist jätkub 13–17 svammile. Kõige lõpuks tuleb immutatud svammid riputada puuoksa külge umbes kitsenina kõrgusele. Kui ka jänesed ohustavad puid, siis veidi madalamale, nii umbes kitsenina ja jänesenina kõrguse vahepeale.
Niiviisi on puukene kaitstud vähemalt kuu aega. Seejärel tuleks silma peal hoida ja vajadusel svammid uuesti immutada. Muuseas, sama nõksu võite kasutada ka puhuks, kui teie oma isane koer armastab puude peale pissida. Koera- ja kassipiss on nii vänge, et vahel piisab ühest korralikust sorust ja pool elupuud on kõrbenud.
Kitsede kaitseks võib noortele puudele ümber ehitada spetsiaalse puust karkassi, kuid see ei kaitse hiirte, jäneste ega varakevadiste temperatuuride kõikumise eest.
Puutüvesid saab kaitsta närijate ja varakevadiste temperatuurikõikumiste eest ka neid kinni kattes või sidudes kasutades erinevaid materjale. Selleks sobivad nii mitmesugused torulaadsed vahendid (voolikud, plastpudelid, plastist torud), pilliroo-, paju- või bambusmatid, puuliistudest valmistatud kaitsed, papp, jõupaber, spetsiaalne võrk, okaspuuoksad (nt kuusk, kadakas ja mänd) kui puu ümber alt üles mähitavad kangad (džuudikangas, spetsiaalne plastlint, mõni aiapidaja on kasutusele võtnud isegi vanad sukkpüksid). Parimad on vahendid, mis ei märguks liigselt, oleksid heledat värvi (tume värv soojeneb liigselt), teravate servadeta ja naturaalsed.

Veel aiahuvilisi: hiir, rott ja vesirott
Aiapidajaid kiusavad ka mügrid ehk vesirotid, kes talvel lume all närivad puude ja põõsaste ning püsilillede juuri. Et vesirotti eemal hoida, tuleb aed hoida võimalikult puhas, eemaldades sealt prahi, kulu ja niidetud rohu. Aitab ka korralik maa kaevamine, korras tuleks hoida ka kompostihunnik ning jälgida, et sinna ei satuks toidujäätmeid.
Vastaetud käikudesse võib panna lõkse ja püüniseid või kasutada mürkhõrgutisi. Et lõksud-püünised poleks inimese lõhnaga (vesirotil on väga hea haistmine), tuleks neid mõne päeva väljas hoida või kasutada nende ülespanemisel kindaid (head on vanad aiatöökindad, mis on mullalõhnased). Paraku on võitlus nendega on üsna tulutu, eriti kui läheduses asuvad looduslikud elupaigad - tiigid, kraavid, veekogud ja muud madalad-niisked kohad.
Natuke aitab vesirotte aiast eemale peletada kaevamishimuline koer. Aga siis on aed kaeveauke täis ja ka nende üle pole perenaine kuigi rõõmus.
Suurt kahju teeb ka mügrist hulga väiksem hiir, kes närib puid nii lume peal kui lume all. Ka rott on talvel puude kallal asjaline. Kaitseks hiirte eest tuleks noorte puude tüve jalamile kuhjata mulda umbes 20-30 cm ulatuses ja see kõvasti kinni tallata. Muld takistab hiirte ja rottide ligipääsu tüvejalamile ja kaitseb noore puu juuri ka külma eest. Lume saabudes võiks sedagi puu ümber aeg-ajalt tihkeks tallata.

Närilist ei pea tingimata tapma...
Eesti Loomakaitse Selts (ELS) soovitab siiski kõigi elukate tõrjumise puhul kasutada võimalikult humaanseid võtteid. Üheks looduslikuks vahendiks on näiteks fütoderont – lõhnavate taimede baasil valmistatud peletava toimega preparaat, tavaliselt vesiemulsioon või tõmmis, aga ka pulber. Sellega saab kaitsta puid, istikuid ja lillesibulaid näriliste ning jäneste eest, samuti kaitseb vahend tüvesid kevadise päikesepõletuse eest.
Heaks looduslikuks lõhnapeletiks uruhiirte tõrjes on musta leedri lehed, elupuu värsked peenestatud oksad ning küüslauk. Nende asetamine käikudesse aitab närilisi eemale peletada. Eriti palju paha teevad uruhiired sibul- ja mugullilledele, hariliku püvilille sibulate lõhn aitab neid aga lillepeenrast eemal hoida. Sellepärast soovitatakse püvililli istutada teiste sibullillede lähedusse, piki tara ja köögiviljade vahele. Ärge ainult unustage, et püvilill on ka inimesele mürgine!
Männiekstrakti baasil valmistatud vahendeid võib pintseldada puudele, pista nendesse lillesibulaid või kasta lahusega kasvukohta. Kui immutada sellise tõrjevahendiga kaltsutükk ja panna see näriliste käiku, põgenevad pahategijad ebameeldiva lõhna tõttu. Kuna vahend ei lahustu vees, ei tasu sellega käsi kokku teha, samuti ei saa puhtaks anumaid, kus vahend on sees olnud. Aiasaaduste ja loodustarvete poodides on müügil ka vulkaanilisi kivimeid, mille lõhn uruhiiri peletab.
Kodus ja aias võib kasutada ka ultrahelil põhinevaid näriliste peletamiseks mõeldud vahendeid, kuid tõhusad on need kitsal alal lühikese perioodi jooksul, kuna närilised harjuvad heliga.
Hiiri ja rotte tuleks püüda lõksudega, mis ei surma ega vigasta ning lõksujäänud loomad tuleks viia kodust kaugemale ja vabaks lasta. Soovitav on viia vähemalt poole kilomeetri kaugusele. Vastasel korral on loom kiiremini tagasi kui te ise koju jõuate. Võimalusel tuleks kinnipüütud rotid ja hiired viia piirkonda, kus pole palju närilisi, sest muidu võivad piirkonna põliselanikud uustulnukat rünnata ning tappa. Kui lõksu jäi poegi imetav emane rott või hiir (rinnanibud on roosad ja suured), siis tuleks loom püütud kohta tagasi lasta, et tema pojad surnuks ei nälgiks. Nelja nädala pärast võib uuesti ema ja pojad kinni püüda ning kodust kaugele viia. Kui kontrollida “eluslõksu” harvemini kui iga 12 tunni tagant, siis tuleks lõksu panna ka natuke vett või vett sisaldavaid toiduaineid nagu näiteks puuviljad, kurk või tomat.
Linnutoidumajad peaksid olema elumajast kaugel ning et neist ei tohiks pudeneda seemneid. Seemned on rottidele ja hiirtele ahvatlevad ning nad ronivad ka linnutoidumajja, kui nende takistamiseks ei ole puule või postile pandud metallvõrgust “kraed”.
Selleks, et hoida rotte ja hiiri teatud aiapiirkonnast eemale, on üks võimalus piirata see territoorium uriiniga – kas inimese, isase kassi või koera omaga.
*Kui aias on ainult üks rott, siis on targem temaga leppida. See üks rott hoiab oma territooriumi ja peletab ka teised rotid eemale. Kui ta oma aiast eemale viia, siis on tõenäoline, et mõne aja pärast on aias juba kümme rotti.
Hiirtest ja rottidest lahtisaamiseks ei tohiks kasutada mürki ega teisi piinarikkaid tapmisvahendeid (hiireliim, liimipüünis). Need põhjustavad looma väga piinarikka surma. Näiteks sisaldab enamik mürke hüübimisvastast vahendit, mis takistab vere hüübimist. Närilised piinlevad surres sisemise verejooksu tagajärjel.
Mürk on ohtlik ka kõigile teistele elusolenditele, kes sellega kokku võivad puutuda (lapsed, koduloomad jt). Lisaks otsesele mürgiga kokkupuutumisele võivad näiteks kassid püüda mürgitatud rotte ning saada omakorda mürgituse. Samuti võivad mürki söönud rotid ka uriiniga mürki edasi anda.

Nuhtlus nimega metssiga
Metssiga on Eestis üks levinumaid jahiloomi, aga hoolimata aastaringsest küttimisest on nad tõeliseks nuhtluseks muutunud – neid on liikvel hästi palju. Küll tuhnivad koduaedades ja põldudel, küll koperdavad isegi maanteel – meenub vähemasti üks õnnetus, kui üks mopeedimees Raplamaal metsseaga kokku põrkas ja selle tagajärjel haiglasse sattus. Ja mulluse septembri lõpus muutus Keilas asuv Eesti ainuke spetsiaalselt pesapalli mängimiseks rajatud väljak paari ööga kasutuskõlbmatuks - metssead tuhnisid üles ligikaudu kolmandiku kahe jalgpalliväljaku suurusest muruplatsist
Asi võib sigadega ka päris hulluks minna. Väidetavalt läksid eelmisel kevadel näljased sead Naissaarel lammastele kallale ja murdsid mitu talle maha. Pärast panid nahka ka.
Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul ei ole selles midagi imelikku, kui metssead kitse- või lambatallesid ründavad, sest siga on kõigesööja, kes toitub nii taimede maapealsetest kui maa-alustest osadest kui ka loomsest toidust. Viimasest eelistab ta küll vihmausse ja limuseid, aga kõlbavad ka pisiimetajaid jms.
Mati Kaalu kindel seisukoht on, et kõige lihtsam tee sigadega hakkama saada on hoida nende arvukus paigal (ehk siis küttida neid piisaval hulgal). Teisisõnu: kui sigu on parasjagu nii palju, et neile metsas süüa jätkub, ei kipu nad ka põllule või peenramaale.
Ille Grün-Ots

Loomade peletamine ultraheliga
Olemas on ka ultraheliseadmed, millega igasuguseid loomi aiast eemale peletada. Osal neist on lisaks veel sähviv ereda valgusega lamp, mis loomadele ka kohe kuidagi ei meeldi. Seadet võib kasutada ka enda koduloomade eemalehoidmiseks kohast, kuhu te neid kohe kuidagi ei soovi. Lindude jaoks on veel eraldi ultraheliseadmed.

Soovitusi sigade tõrjeks
Sigadega hädasolijad on varmad igasugustes interneti jututubades üksteisele nõu andma. Tõsi, mis ühel on väidetavalt aidanud, pole teisal mingit tulemust andnud ja sead askeldavad rahumeeli edasi.
Mõni rahvalik soovitus:
*Mingi aeg aitab, kui raadio jätta põllu äärde mängima. Kuna siga on sigahea haistmisega, siis panna mehe mõni pessuminev ehk korralikult läbihigistatud pluus toikaga põllule.
*Meie paneme põllule hernehirmutised. Hirmutise kätte seon kilekotid, need tuule käes sahisevad. Olen mõelnud, et võiks isegi tuulekellad lisaks panna. Õnneks oleme sel moel suutnud sigu eemal hoida. Aastaid tagasi mängis raadio, mille olime suurde potti vihma eest varju pannud ja aitas.
*Ajasin konservikarbid nööri peale, et koliseksid.
*Olen kuulnud, et pannakse põllu äärde riideid (kaltse), millele inimene on peale pissinud.
*Elektrikarjus ei aita tuhkagi, seal on paks nahk.
*Aitab hädal käimine ümber aia, sellega märgistad oma territooriumi.
*Kloor pidi ka aitama, sest metssigadele ei pidavat see lõhn meeldima.
Loomaaia direktori Mati Kaalu arvates need vahendid aitavad, aga ainult mõnda aega – siga on äärmiselt tark loom ja saab varsti teie trikkidest aru ja ainult röhatab nende peale ning tuhnib rõõmsalt edasi.
Tõeliselt aitab Kaalu sõnul elektrikarjus: kui hoiab koduloomad õues või karjamaal sees, hoiab ka metsaelukad väljas. Sama meelt on ka metsamehed.
Tingimata tuleb elektriaia alt ja kõrvalt rohi maha niita. Kui tegu on metsaäärse maalapiga, võiks ära niita kogu ala, mis jääb metsa ja põllu vahele. Kui karjust pole, tuleks näiteks maakodus rohi pigem niitmata jätta – mida pügatum muru, seda rohkem on seal vihmausse, mis aga sigadele väga mokkamööda on ja mille kättesaamiseks nad teie iluõue kindlasti tagurpidi pööravad.
Elektrikarjust on ehitada ja paigaldada suhteliselt lihtne, see peaks igühele jõukohane olema. Ka on selline elektrikarjus üldjuhul kergesti teisaldatav. Elektrilise tõrjeaia peab ehitama kindlasti kaheliinilise, alumine liin 25 cm ülemine liin 50 cm maapinnast. Ühe liini puhul võivad põrsad alt läbi pugeda ja siis järgneb vana siga kindlasti.