Miks tasub võtta lemmikloom varjupaigast? Purustame viis varjupaigaloomade kohta käivat müüti
1. müüt: ma ei tea, millise looma ma varjupaigast saan
Tegelikult antakse varjupaigast teile lemmiku kohta palju rohkem infot kui juhuslikult pesakonna saanud koeraomaniku käest.
Mitmed varjupaigaloomad elavad hoiukodudes. Seal on nad ööpäev läbi inimeste silma all. Hoiukodu peremehed oskavad pea alati täpselt kirjeldada nii looma iseloomu kui harjumusi. Varjupaigas elava looma kohta annavad põhjaliku iseloomustuse kas varjupaiga töötajad või vabatahtlikud.
Teil on alati võimalus küsida, kas looma tõi varjupaika endine omanik või oli ta kodust jooksu läinud. Samuti antakse teile edasi kõik eelmise omaniku kohta lausutud kommentaarid. Näiteks pole sugugi harvad juhtumid, kui inimesed loobuvad loomast, sest neil on tekkinud majandusraskused või elukohaga seotud probleemid.
Varjupaigast tasub küsida ka hinnangut looma tervise ja käitumise kohta sellele perioodil, kui loom on varjupaigas elanud.
2. müüt: ma ei leia varjupaigast sellist looma, nagu tahan
Tõupaberitega looma või kutsika võtmine nõuab küll rohkem kannatust ja kulutusi kui tuttava pesakonnast kutsika valimine, kuid põhjalik ettevalmistus tasub ära. Lõpuks saab uus omanik tänu korralikule ettevalmistusele sellise looma, kes sobib hästi tema elustiili ja ootustega.
Varjupaigas elavate koerte ja kasside puhul teevad ettevalmistava ja nõuandva töö ära varjupaiga töötajad. Kui te ikkagi ei leia sobivat lemmikut, ärge heitke meelt. Eesti varjupaikades on väga palju kasse ja koeri, kes on kõik erineva iseloomuga. Kui te olete oma soovidest varjupaigale teada andnud, on nad valmis teid teavitama, kui sobiv looma varjupaika peaks ilmuma.
Samuti pakuvad varjupaigad võimalust võtta loom ajutiselt hoiukodusse. See annab teile hea võimaluse temaga lähemalt tutvumiseks ja kohanemiseks.
3. müüt: miks ma pean maksma adopteerimistasu, kui ma võiksin võtta tasuta looma
On teada, et üle poolte lemmikloomadest antakse uutele omanikele üle kas väikese tasu eest või päris tasuta. Seda seletab see, et enamus lemmikloomi omandatakse kas tuttavatelt või sugulastelt. Samas, üle kolmandiku varjupaikadesse jõudvatest loomadest on saadud just sõprade käest või tuttavate kaudu.
Alguses võib tasuta looma saamine tunduda päris hea tehinguna. Kuid siin ei tohi unustada kõiki järgnevaid kulutusi, mida uus omanik peab kohe tegema erinevate protseduuride ja toimingute teostamiseks.
Varjupaigas on paljud hädavajalikud ja seaduse poolt nõutud protseduurid juba tehtud ning raha nende teostamiseks juba kulutatud. Näiteks erinevatest toimingutest:
-mikrokiibi paigaldamine,
-marutaudi ja katku vastu vaktsineerimine,
-kirbu- ja puugitõrje,
-steriliseerimine või kastreerimine
4. müüt: varjupaika satuvad need loomad, kes ei sobinud headeks lemmikloomadeks
Tegelikult jõuavad loomad kodust varjupaika hoopis teistel põhjustel. Peamiselt on selle ebameeldiva ja suure muutuse taga ikka inimesest alguse saanud probleemid või olukorrad:
-elukoha vahetus või perekonnas toimunud muutused,
-pereliikme allergiad,
-pesakond on liiga suur või pole loomade jaoks ruumi,
-inimene ei saa enam majanduslikel põhjustel loomade eest hoolitseda,
-inimesel ei ole enam lemmiku jaoks aega või tal on muud isiklikud probleemid
5. müüt: varjupaigaloomad on liiga palju üle elanud
Eelmiste omanike käest varjupaika jõudnud lemmikloomade kohta on olemas ülevaade nende varasema elu kohta. Uue omaniku jaoks on see suurepärane olukord, kus infot on rohkemgi, kui ta oskaks oodata.
Samas peaks meeles pidama, et kõigil loomadel, isegi 8-nädalastel kutsikatel ja kassipoegadel on eriline iseloom. Nagu suhetes ikka, võib lemmiku iseloom teie kodu ja elustiiliga klappida või mitte. Sellepärast soovitame varjupaiga töötajaid põhjalikult küsitleda, et leida endale just kõige sobivam - mitte kõige ilusam - lemmikloom.
